HAJAMEELNE

Mind ei ole. Mind ei olegi ju kullakene.
Olen ainult haige puu.
Ja mu okstes kummaliselt
uitab valgus, külmetanud tuul.

Mind ei ole. On vaid kauge
karge selge - imepuhas ringjas pind
ja ei ühtki tähte lange
sellelt, puudutades mind.

Ma ei teagi, kes on minus.
Vahest mõni varjund lind,
võpatab kes külmavalus,
piinates ka mind.

Vahest ise külm ma olen?
Minust haige puu ja lind?
Ning et säästnud neid ma pole,
ongi see, mis vaevab mind?

Jah? Ah mind? Ah, mind ei ole!
Vabanda, ma unustasin su.
Ümber hangund lumi lummab.
Käivad hundid, võlutuna kuust.