Lähme ära,
siin on kole kõnekrobin!
Lähme ära,
siin on roostes roosikrantsid!
Kas sa arvad, et ma siia seltsi sobin,
kas sa karistuseks karja sekka tantsid?
Eks ma harju, kui see on su nõu ja nõue -
kekslen, ekslen keset roostetamisvõistlust...
Mul on kahju kahest sõbrast,
kes jäid õue:
terve süda peksab seal üht tervet mõistust!
----------------
Teeme ära - Kui valite Keskerakonna! - Teeme ära - Kui valite Keskerakonna! - Teeme ära - Kui valite Keskerakonna! - Teeme ära - Kui valite Keskerakonna! - Teeme ära - Kui valite Keskerakonna! - Teeme ära - Kui va...
"Edgar kutsub vist praegu kõike (Keskerakonda), mis liigub." - Siga, "Pehmed & Karvased"
Kas ma olen juba maininud, et meie Kalevipoeg on LÕHUTUD koos Uru skulptuuriga?
Ma mõtlesin siis selle üle, miks inimesed ikkagi nii teevad.
Ja mõtlesin välja sellise asja:
Kõige tõenäolisem on, et seda tegi mõni (natuke napsitanud) vend või mitu. Milleks? Et näidata, et ta on MEES. Kust tuleb selline käitumine? Ikka "metsikust loodusest", ajast, mil inimene oli loom. (Tegelikult on inimene ikka veel loom, ta lihtsalt ei taha seda endale teadustada. Ja see teebki temast looma.) Isased demonstreerivad oma jõudu ja muid häid omadusi, et "saada naisi". Ja see on kohastumus, et hoida alles liiki. Paremad võidavad, sellega võidab liik. Kõik teavad seda.
Ja sellepärast ma polegi vihane - see on inimese kohastumus, et jääda ellu. Et muuta inimkonda paremaks, tuleb lõhkuda, teistele haiget teha, ainult enda eest väljas olla.
Kas me peaksime järele andma hetkeajele teha liiga või tappa neid, kes meid vihastavad, võtta endast nõrgemailt, mida soovime, ja üleüldse teiste tundeid jalge alla tallama? Me oleme loodud ebatäiuslikena ning peame oma vigu vältima, et need meid ei hävitaks. Sellepärast, et me võime paremaks muutuda.
Tõprad on uus põlvkond - parem põlvkond. M.O.T.T.
Tõestage vastupidist!
2 comments:
Ei väida ega tõesta vastupidist, sest see on tõsi. Meeldib see meile siis või mitte, aga edukad on need, kes kõigist hoolimata edasi marsivad ning ei vaata tagasi. Miks peakski hoolima kellegi tunnetest või heaolust, kes jäi meie teele ette ning kellele me pooleldi tahtlikult peale astusime? Nemad on teisejärgulised ikka mina, mina, mina ja veelkord mina!
Need, kes niimoodi ei mõtle tallatakse ise sügavale peadpidi porisse ning neil on raske, sest äkki nad ei oska teiste arvelt edasi ronida. Vähemalt mitte piisavalt agressiivselt.
Headus ei ole enam midagi väärt ja tagasihoidlikkus on kõike muud kui voorus. Aga kas inimkond muutub nüüd paremaks? Kui kõik valimatult purustavad ning oma kõrvalseisjaid eemale tõukavad, et ise rohkem särada? Äkki ongi parem, sest tugevamad jäävad ju ellu. Aga mida sellised tugevad väärt on, see on juba omaette küsimus. Ja päris jäägitult inimest hamstriga võrrelda ei saa. Inimlooma õelusest tingitud salakavalad plaanid teise hävitamiseks on palju õudsemad kui üks väike hamster iial suudaks korda saata.
*pomin* ja tegelikult mina ei salli neid, kes teistele üldse ei mõtle, purustavad, laaberdavad, tapavad, hävitavad. Keegi näeb vaeva ja loob, tuleb teine ning lihtsalt lööb selle sodiks. Olgugi, et see on elus edasiminemiseks vajalik omadus, selline inimlooma loomus ongi ning nõnda jäävad lõpuks alles tugevamad isiksused. Mina võin seda ikka nõmedaks pidada. Ilmselt ma ei ole tulevikus edukas, aga see ei ole hetkel tähtis.
Inimesed on tõprad ja järjest tõpramateks nad muutuvad... kuni ükskord endid õhku lasevad. Ja mina kirjutasin teemast suht mööda :)
Tead, see, et sinu kommentaar on pikem kui minu postitus, peaks olema negatiivne, aga tegelikult on see väga hea! Vähemalt keegi kirjutab tarka juttu...
Post a Comment