PÕLEV EESTI

Ööde painavas unenäos
põlevad uned, mis olid täos.
Põlevad sargad.

Mis kord on olnud ja tuleb kord
justnagu kokkukõlav akord,
mõtlevad targad.

Maastikes maa end kiigutab,
ärgates une seest, liigutab
Munamäge.

Mahavaikitud manade
mets toob ilmale vanade
loitsude väge.

Lõõma, Eesti! Las süttida
süütaja säde ja küttida
südantki kahi.

Põlegu küünid ja kirikud, ülikool,
leinaja riided igal pool, -
alles jääb ahi.

Tuhaks dekoratsioonide
tolm! Ja kaste moonidel -
uduks!

Pihuks teatri sõrestik
mõrude mõtete võrestik -
suduks!

Lõõsaku mänd ja kuusk ja kask,
plaatina, kuld, ja hõbe ja vask,
sina ja mina!

Põlegu metsalisele laubale,
salasobingu salakaubale
tule märk.

Tuliste sõnade oja nühkigu,
kõrvetagu meist, välja pühkigu
kogu see värk!

Põlegu ära grammatika
lahtisilmne atika
uni,

sõnad, mis läidavad lootuse,
kuldse eilse ootuse -
eriti: kuniks.

Põlegu surnudpeast elavad
hinged, ja vaimud helavad
puhtaks tules.

Põlegu kõik ja lõpuni
Peipsi järve päält Kõpuni
purupaljaks!

Lõõma, Eesti! Su maastiku
põledes ära jääb maa ju just
igihaljaks.

Surma, surma meid! Surmates
leiab me tuli meid hurmates
üles.

Jällegi kerkime kuumade
leekide, hirmsate tuumade
sülest.

Meri jääb alles, kui kõmav kell
kuulutab kõikidel küngastel
püha.

Metsad lõõmavad. Maalihe.
Meri mühiseb
üha.

-------------------

Jääskulptuuride võistlusel läks kenasti, saime neljanda koha. Fakti, et osavõtjaid oli 7, ma siin ei maini. Skulptuur tuli lahe, parem, kui ma arvasin, et ta tuleb.

Hommikul öeldi meile, et meie juhendajad ei tule üldse kohale ja et me teeksime oma nägemise järgi. Peale pisukest paanikat tegimegi turbokiirusega kuju valmis, põletasime üle ka. Selleks ajaks olid saabunud ka meie kallid klassikaaslased ja muidu napakad Lembi ja Minea. Jaanus oli ka, tema ratas sai KUULSAKS ja see oli väga atraktiivne.

Siis meil hakkas igav ja me tegime kambaga veel ühe kuju. See kujutas Urgu. Nägi välja nagu triumfikaar, aga oli igati lahe ja noole ja aadressiga ja seda näidati uudistes.

Ma olen nüüd jõudnud nii mitu päeva tubli ja rõõmus olla. Aga täna õhtul Urus lõi mulle palavik pähe (Jah, ma oskasin haigeks jääda) ja siis ma olin nõme.

Ja siis ma käisin Silluga Zavoodis ja üldse ma lõpetan nüüd selle igava päevaplaani ära.

Elu on jäälill, Mineal on õigus.

Ma ikka püüan homme kooli minna. Ma TÕESTI püüan tubli olla! Aga ma ei saa niimoodi igavesti, ma tahan ju ka seda väikest õlalepatsutust, ja et keegi ütleks, et ma olen tegelikult tubli. Ma ju püüan!