Mina, Soerd, Kahtlane Ja Muu, kolisin ära. Ma leian, et see emopesa on suviseks ajaks natuke liig :)
Nüüd võib Soerdi leida aadressil
IDIAANLANE.BLOGSPOT.COM
Monday, July 02, 2007
Sunday, April 22, 2007
Soerd leidis enda ja huvi seksuaalteooria vastu??
Tegin ühte jõmmkärakamalt pikka ja keerulist isiksusetesti, mis mu aju lõplikult krussi ajas. Huu, huu! Tulemused olid üsna, ee, hirmutavad? Ma ei ole ju selline. Tegelt ma olen hoopis mökum ja ajuvabam ja keemia ja füüsika omavad minu vastu mingit koledat vandenõud.
Aga test ise ütles, et ma olen
ISTJ
ehk
INTROVERT-MEELELINE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA(LSI – Loogilis-sensoorne introvert)
ÜLDINE ISELOOMUSTUS
ISTJ tüüp on tõsine inimene, kes saavutab edu keskendusvõime ja põhjalikkusega. Tänu oma eelistustele on praktiline ja loogiline, realistlik ning kordaarmastav, distsiplineeritud. Arenenud vastutustunne teeb temast igal pool usaldusväärse inimese, kes töötab visalt oma kohustuste ja ülesannete õigeaegse täitmise nimel. Kui ta näeb, et midagi olulist ja tähtsat tuleb korda ajada, teeb seda ka kohusetundest. Olles millelegi pühendunud, on teda raske araks teha või kõrvale juhtida. Meeldib, et kõik oleks selgelt välja öeldud. Ebamäärased asjad jätavad külmaks või tekitavad vastumeelsust. Austab fakte. Nende najal tahab kõike mõista, kõigest aru saada. Püüab igas olukorras jääda arukaks, rahulikuks ja tasakaalukaks. Olles väliselt rahulik vaatleb ta olukorda siiski elavate tunnetega oma kindla nurga all. Teda paneb liikuma kohusetunne ja ta tunneb oma vastutust partneri, laste, vanemate, sugulaste ning sõprade ees. Tegevused - sellised nagu töö, seks, raha ja kõik muu - tavaliselt sisalduvad tema toimingute nimekirjas. Kui edukad suhted pole nimekirja sattunud, siis neid lihtsalt ei teki. Kui aga nad on nimekirjas, võib arvestada, et ISTJ tüüp paneb end kõigest jõust maksma, et saavutada eesmärk.
ESMANE MULJE
ISTJ tüüp on täpne, vormis, värske ja alati õige igas situatsioonis. Ta riietub peenemaitseliselt ja väljendab täpselt oma mõtteid. Aeg-ajalt ta tundub olema liialt õige ja isegi avaldab muljet kui kriitiliselt häälestatud. (Ei! No ei ole! :D)
SUHTLEMINE
ISTJ tüüp kasutab oskuslikult sõnu ja võtab alati rõõmuga vastutuse enda peale saavutades kindlustunnet, et suhtlemine saab olema täpne ja efektiivne. Kui ta pole ettevaatlik, siis üritab lõpetada vestluse enneaegselt ja riskeerib muuta kõneluse "lahinguks kuni võiduni". (Kahjuks vist neh)
MIS ON ARMASTUS
Armastuse aluseks on kohustus- ning vastutustunne. (Jap)
SEKS JA LÄHEDUS
ISTJ tüüp ei kiirusta oma tundeid avaldama. Ja kuigi tema tunded võivad olla väga ja väga sügavad, ei väljenda ta peaaegu mitte kunagi neid suuliselt. Füüsiline lähedus on tal planeeritud arvestades erinevate sugupoolte ootusi: kes peab alustama, kes ilmutab agressiivsust, kes võtab enda peale domineerivat rolli ja kes on üleval. (No ma ei tea. Kaldub vist sinnapoole jah. Masendav?)
FINANTSID
ISTJ tüüp on maailma parim finantsist - raamatupidaja, arveametnik, brooker jne. Rahahoidjana ta käsutab raha suurepäraselt ja see pakub talle mõnu. Olles mõneti konservatiivne, on ta siiski aus oma rahalistes toimingutes. (Õõmm... Nojah)
KONFLIKT
ISTJ tüüp tavaliselt ei usalda sellist mõistet. Ainuke konflikt - kui keegi pole päri tema seisukohaga, mida ta peab õigeks. Vastavalt sellele konflikti lahendamine võib muutuda teise kallutamiseks oma poolele. (Kahjuks tõsi)
KOHUSTUSED
Tema sõna on tema jaoks seadus. Enda peale võetud kohustused seovad teda igaveseks ja ta ootab seda vastutasuks. Kui midagi on lubatud - sure, aga täida. (True.)
VANEMLIKKUS
ISTJ tüübi lipukiri: Kõigele peab olema koht ja kõik peab olema omal kohal: igale ühele oma roll ja igaüks oma rollis. Lapsed peavad käituma kui lapsed, emad kui emad, isad nagu isad. "Ärge rikkuge Jumala poolt loodud korda". (Kõik on õige, aga ma pole kristlane.)
LEPINGUD
Sellised asjad tunduvad ISTJ tüübile üleliigsena, kuna tema ise ja kõik teised lihtsalt peavad täitma esialgseid lubadusi. Kui juba leping on vajalik, muutub ta seaduseks. (Selles osas peaksin ma ennast ilmselt muutma, ma ootan inimestelt liiga palju.)
SUHETE LÕPETAMINE
ISTJ tüüp ei kiirusta lõpetama kohustusi kui ebameeldivad nad ka ei oleks. Kuid, kui ta leiab, et suhted tuleb katkestada, siis oleks teistel parem see omaks võtta kui paratamatus. (Njah)
STRESS
Kui ISTJ tüübi oskus ehitada üles struktuure, millel tema arvates püsib ühiskond, ei taga talle vajalikku stabiilsuse ja kindluse taset, ta kannatab jõu languse pärast. Ületamatu stressi poolt esile kutsutud kramplikkus segab tal täitma kohustusi mis võimaldaksid talle olla ühiskonna täisväärtuslik liige. Olles jälitatav läbielamiste poolt võimalikest ebaõnnestumistest, ISTJ tüüp hakkab tugevdatud tähelepanuga uurima stressi esilekutsutavaid detaile. Tagajärjena ümbritsevate silmis näeb ta välja liiga nõudlikuna, ärritatuna, paindumatuna ja kannatamatuna. Kartes kindla süsteemi kokkuvarisemist ja kannatades hirmu all osutuda heidikus, ISTJ tüüp tunnetab end nii nagu temast oleksid väljapumbatud elujõud. Tekkinud ülekurnatust tugevdavad une ja söögiisu kaotus. Selliste ressursside kurnatuse juures ISTJ tüüp pole võimeline normaalselt töötama ning täitma oma kohustusi teiste suhtes. Rõhutus ja apaatia kasvab sellest et tema põhivajadused jäävad rahuldamata; sealjuures ümbritsevatega vastastiku mõistmise saavutamine osutuvad veelgi raskemateks. (Üsna tõsi.)
KUTSESUUNDUMUS
ISTJ tüübil on meelelise taju (S) ja mõtlejatüübi (T) otsustusviis. See on tugeva reaalsustajuga isiksustüüp. Reaalsus tähendab seda tüüpi inimese jaoks midagi niisugust, millega saab meelte abil kontakteeruda - näha, kuulda, katsuda. Tema tähelepanu keskmes on faktid, mida peab probleemide lahendamisel objektiivselt (erapooletult), loogiliselt analüüsima, liikudes järjekindlalt, samm-sammult põhjuselt tagajärje suunas. Oskuste hulgas peaksid aukohal olema tehnilised oskused selle sõna laiemas tähenduses. Seega ISTJ isikutüübiga sobib hästi kokku realistlik kutsesuundumus. Sobivad järgmised valdkonnad: tootmine, ehitus, side, transport, militaaralad, samuti äri- ja juhtimisala, pangandus, rakenduslikud teadusvaldkonnad.USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikemateks elukutseteks administraatorid ja mänedžerid (kool, tööstus, meditsiin), stomatoloogid, politseinikud ja uurijad, revidendid ja rahandusinspektorid, sõjaväelased. (Öömm, öömm... Noooh... Küllap siis vist. Nuuks.)
ISTJ TÜÜBI ESINDAJATE SEAS POPULAARSEMAD ELUKUTSED:
ÄRI
– administraator
– raamatupidaja
– audiitor
– mänedžer/inspektor
– ekspert, analüütik
– kindlustusagent
RIIGITEENISTUS
– rahandusinspektor
– sõjaväelane
– politseinik
– uurija
– teenistuja kinnipidamisasutuses
– kohtusekretär
RAHANDUS
– revident
– kindlustusspetsialist
– maksuinspektor
– börsimaakler
– krediidipoliitika spetsialist
HARIDUS
– koolidirektor
– õpetaja (matemaatika, füüsika, keemia)
– raamatukoguhoidja
– administraator
MEDITSIIN
– kirurg (üldkirurgia)
– stomatoloog
– veterinaararst
– vanemõde
– farmakoloog
– laborant
TEHNIKA
– elektrotehnik
– insener
– mehaanik
– programmeerija
ORGANISATSIOONIDES
ISTJ tüüp on konkreetse töö hea organiseerija. Peamine rahulolu, mille ta oma tegevuses saab, on seotud valmistoodangu väljalaskmisega, oma tööpanuse tulemuse nägemisega. Püüab luua uusi ja säilitada stabiilseid, kindlaid, kogemuse põhjal kontrollituid korraldus- ja juhtimissüsteeme. Toimingutes on otsustus- ja järjekindel, talle meeldib kõiges kord ja järjekindlus. On mõnes mõttes pedantlik, ilmutab nõrkust normatiivide, reglementide ja plaanide koostamise suhtes, kontrollib nende teostamise täpsust. Enda töös järjekindel ja tasane, talle ei meeldi ootamatud kõrvalekalded ja eksimused, elab neid raskelt üle. Selline tüüp on asendamatu suurt täpsust nõudval tööl. Ta on võimeline käsitlema, tajuma ja meelde jätma rohkesti detaile. Talle ei meeldi töö situatsioonides, kus esineb infopuudus. Organisatsioonides hindab traditsioone ja loobub neist raskustega vaid siis, kui nende mittevastavus tegelikkusele on ilmne. Poolehoid kogemuste, traditsioonide ja plaanipärasuse suhtes loob ISTJ tüübile samaaegselt ka omakorda probleeme. Usaldades oma kogemust ta võib märkamata jätta uusi võimalusi. Paljudel juhtudel osutub see inimtüüp muudatuste põhiliseks vastaseks. Järgnedes reglementidele võib ISTJ tüüp väga negatiivselt reageerida inimestele, kellel puudub kalduvus töötada "reeglite järgi" ja ta ei mõista, kuidas sellist tööd ei võeta kui iseenesest mõistetavalt. Tema otsustusvõime ja järjekindlus võivad tekitada teravaid konflikte ja suhete halvenemist inimeste vahel. "Kaotab pea" suure ebamäärasuse situatsioonides ja pole alati riskivalmis. (Mul tuleb ennast muuta. Ma olen tõesti igavene konservatist.)
ISTJ TÜÜBI TUGEVAD KÜLJED:
– mõtete ja toimingute loogilisus;
– vastutustundlikkus;
– eesmärgipärasus, visadus. (Why, thank you! ^^)
ISTJ TÜÜBI NÕRGAD KÜLJED:
– kalduvus stereotüüpidele;
– potentsiaalsete muutuste halb nägemine;
– käitumise järsud muutused suhtlemises inimestega – viisakusest jõhkruseni. (Touché.)
SOOVITUSED ENESEARENDAMISEKS:
– olukordade hindamisel püüa silmas pidada mitte ainult olevikureaalsusi vaid ka tulevikuvõimalusi;
– püüa käia mitte üksnes mööda sissetallatud rada vaid proovi teha midagi ka omamoodi;
– püüa enam arvestada inimfaktorit, subjektiivseid tegureid ja asjaolusid, mis sõltuvad teistest inimestest;
– püüa olla kannatlik nendega, kes ei taha teha ainult nii nagu peab nagu on kombeks vaid tahavad katsetada ja proovida midagi uut. (No eks ma püüa siis. Veel.)
No üldpilt on üsna masendav, ja ma ei suuda ennast kujutleda rahandusinspektori või stomatoloogina. Stomatoloogid on hirmutavad. Günekoloogid ja endo-krinoloogid on veel hirmutavamad, ööö! Mingi osa sellest testist ütles veel, et mul olevat huvi seksuaalteooria vastu. Huvitav endalgi teada!
Ma olen natuke haige, aga sellest saame kenasti üle, kuigi ma tunnen ennast nagu kullerteenus Tartu arstide vahel ja mulle tundub, et kui mulle tehakse veel kasvõi üks vereanalüüs või ultraheli, siis ma HAMMUSTAN.
Urr! Ja ma ei saanud Jüriööle! URR!
Testige ennast. http://www.hot.ee/types/
Aidsi ja muude asjade vastu ka.
Aga test ise ütles, et ma olen
ISTJ
ehk
INTROVERT-MEELELINE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA(LSI – Loogilis-sensoorne introvert)
ÜLDINE ISELOOMUSTUS
ISTJ tüüp on tõsine inimene, kes saavutab edu keskendusvõime ja põhjalikkusega. Tänu oma eelistustele on praktiline ja loogiline, realistlik ning kordaarmastav, distsiplineeritud. Arenenud vastutustunne teeb temast igal pool usaldusväärse inimese, kes töötab visalt oma kohustuste ja ülesannete õigeaegse täitmise nimel. Kui ta näeb, et midagi olulist ja tähtsat tuleb korda ajada, teeb seda ka kohusetundest. Olles millelegi pühendunud, on teda raske araks teha või kõrvale juhtida. Meeldib, et kõik oleks selgelt välja öeldud. Ebamäärased asjad jätavad külmaks või tekitavad vastumeelsust. Austab fakte. Nende najal tahab kõike mõista, kõigest aru saada. Püüab igas olukorras jääda arukaks, rahulikuks ja tasakaalukaks. Olles väliselt rahulik vaatleb ta olukorda siiski elavate tunnetega oma kindla nurga all. Teda paneb liikuma kohusetunne ja ta tunneb oma vastutust partneri, laste, vanemate, sugulaste ning sõprade ees. Tegevused - sellised nagu töö, seks, raha ja kõik muu - tavaliselt sisalduvad tema toimingute nimekirjas. Kui edukad suhted pole nimekirja sattunud, siis neid lihtsalt ei teki. Kui aga nad on nimekirjas, võib arvestada, et ISTJ tüüp paneb end kõigest jõust maksma, et saavutada eesmärk.
ESMANE MULJE
ISTJ tüüp on täpne, vormis, värske ja alati õige igas situatsioonis. Ta riietub peenemaitseliselt ja väljendab täpselt oma mõtteid. Aeg-ajalt ta tundub olema liialt õige ja isegi avaldab muljet kui kriitiliselt häälestatud. (Ei! No ei ole! :D)
SUHTLEMINE
ISTJ tüüp kasutab oskuslikult sõnu ja võtab alati rõõmuga vastutuse enda peale saavutades kindlustunnet, et suhtlemine saab olema täpne ja efektiivne. Kui ta pole ettevaatlik, siis üritab lõpetada vestluse enneaegselt ja riskeerib muuta kõneluse "lahinguks kuni võiduni". (Kahjuks vist neh)
MIS ON ARMASTUS
Armastuse aluseks on kohustus- ning vastutustunne. (Jap)
SEKS JA LÄHEDUS
ISTJ tüüp ei kiirusta oma tundeid avaldama. Ja kuigi tema tunded võivad olla väga ja väga sügavad, ei väljenda ta peaaegu mitte kunagi neid suuliselt. Füüsiline lähedus on tal planeeritud arvestades erinevate sugupoolte ootusi: kes peab alustama, kes ilmutab agressiivsust, kes võtab enda peale domineerivat rolli ja kes on üleval. (No ma ei tea. Kaldub vist sinnapoole jah. Masendav?)
FINANTSID
ISTJ tüüp on maailma parim finantsist - raamatupidaja, arveametnik, brooker jne. Rahahoidjana ta käsutab raha suurepäraselt ja see pakub talle mõnu. Olles mõneti konservatiivne, on ta siiski aus oma rahalistes toimingutes. (Õõmm... Nojah)
KONFLIKT
ISTJ tüüp tavaliselt ei usalda sellist mõistet. Ainuke konflikt - kui keegi pole päri tema seisukohaga, mida ta peab õigeks. Vastavalt sellele konflikti lahendamine võib muutuda teise kallutamiseks oma poolele. (Kahjuks tõsi)
KOHUSTUSED
Tema sõna on tema jaoks seadus. Enda peale võetud kohustused seovad teda igaveseks ja ta ootab seda vastutasuks. Kui midagi on lubatud - sure, aga täida. (True.)
VANEMLIKKUS
ISTJ tüübi lipukiri: Kõigele peab olema koht ja kõik peab olema omal kohal: igale ühele oma roll ja igaüks oma rollis. Lapsed peavad käituma kui lapsed, emad kui emad, isad nagu isad. "Ärge rikkuge Jumala poolt loodud korda". (Kõik on õige, aga ma pole kristlane.)
LEPINGUD
Sellised asjad tunduvad ISTJ tüübile üleliigsena, kuna tema ise ja kõik teised lihtsalt peavad täitma esialgseid lubadusi. Kui juba leping on vajalik, muutub ta seaduseks. (Selles osas peaksin ma ennast ilmselt muutma, ma ootan inimestelt liiga palju.)
SUHETE LÕPETAMINE
ISTJ tüüp ei kiirusta lõpetama kohustusi kui ebameeldivad nad ka ei oleks. Kuid, kui ta leiab, et suhted tuleb katkestada, siis oleks teistel parem see omaks võtta kui paratamatus. (Njah)
STRESS
Kui ISTJ tüübi oskus ehitada üles struktuure, millel tema arvates püsib ühiskond, ei taga talle vajalikku stabiilsuse ja kindluse taset, ta kannatab jõu languse pärast. Ületamatu stressi poolt esile kutsutud kramplikkus segab tal täitma kohustusi mis võimaldaksid talle olla ühiskonna täisväärtuslik liige. Olles jälitatav läbielamiste poolt võimalikest ebaõnnestumistest, ISTJ tüüp hakkab tugevdatud tähelepanuga uurima stressi esilekutsutavaid detaile. Tagajärjena ümbritsevate silmis näeb ta välja liiga nõudlikuna, ärritatuna, paindumatuna ja kannatamatuna. Kartes kindla süsteemi kokkuvarisemist ja kannatades hirmu all osutuda heidikus, ISTJ tüüp tunnetab end nii nagu temast oleksid väljapumbatud elujõud. Tekkinud ülekurnatust tugevdavad une ja söögiisu kaotus. Selliste ressursside kurnatuse juures ISTJ tüüp pole võimeline normaalselt töötama ning täitma oma kohustusi teiste suhtes. Rõhutus ja apaatia kasvab sellest et tema põhivajadused jäävad rahuldamata; sealjuures ümbritsevatega vastastiku mõistmise saavutamine osutuvad veelgi raskemateks. (Üsna tõsi.)
KUTSESUUNDUMUS
ISTJ tüübil on meelelise taju (S) ja mõtlejatüübi (T) otsustusviis. See on tugeva reaalsustajuga isiksustüüp. Reaalsus tähendab seda tüüpi inimese jaoks midagi niisugust, millega saab meelte abil kontakteeruda - näha, kuulda, katsuda. Tema tähelepanu keskmes on faktid, mida peab probleemide lahendamisel objektiivselt (erapooletult), loogiliselt analüüsima, liikudes järjekindlalt, samm-sammult põhjuselt tagajärje suunas. Oskuste hulgas peaksid aukohal olema tehnilised oskused selle sõna laiemas tähenduses. Seega ISTJ isikutüübiga sobib hästi kokku realistlik kutsesuundumus. Sobivad järgmised valdkonnad: tootmine, ehitus, side, transport, militaaralad, samuti äri- ja juhtimisala, pangandus, rakenduslikud teadusvaldkonnad.USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikemateks elukutseteks administraatorid ja mänedžerid (kool, tööstus, meditsiin), stomatoloogid, politseinikud ja uurijad, revidendid ja rahandusinspektorid, sõjaväelased. (Öömm, öömm... Noooh... Küllap siis vist. Nuuks.)
ISTJ TÜÜBI ESINDAJATE SEAS POPULAARSEMAD ELUKUTSED:
ÄRI
– administraator
– raamatupidaja
– audiitor
– mänedžer/inspektor
– ekspert, analüütik
– kindlustusagent
RIIGITEENISTUS
– rahandusinspektor
– sõjaväelane
– politseinik
– uurija
– teenistuja kinnipidamisasutuses
– kohtusekretär
RAHANDUS
– revident
– kindlustusspetsialist
– maksuinspektor
– börsimaakler
– krediidipoliitika spetsialist
HARIDUS
– koolidirektor
– õpetaja (matemaatika, füüsika, keemia)
– raamatukoguhoidja
– administraator
MEDITSIIN
– kirurg (üldkirurgia)
– stomatoloog
– veterinaararst
– vanemõde
– farmakoloog
– laborant
TEHNIKA
– elektrotehnik
– insener
– mehaanik
– programmeerija
ORGANISATSIOONIDES
ISTJ tüüp on konkreetse töö hea organiseerija. Peamine rahulolu, mille ta oma tegevuses saab, on seotud valmistoodangu väljalaskmisega, oma tööpanuse tulemuse nägemisega. Püüab luua uusi ja säilitada stabiilseid, kindlaid, kogemuse põhjal kontrollituid korraldus- ja juhtimissüsteeme. Toimingutes on otsustus- ja järjekindel, talle meeldib kõiges kord ja järjekindlus. On mõnes mõttes pedantlik, ilmutab nõrkust normatiivide, reglementide ja plaanide koostamise suhtes, kontrollib nende teostamise täpsust. Enda töös järjekindel ja tasane, talle ei meeldi ootamatud kõrvalekalded ja eksimused, elab neid raskelt üle. Selline tüüp on asendamatu suurt täpsust nõudval tööl. Ta on võimeline käsitlema, tajuma ja meelde jätma rohkesti detaile. Talle ei meeldi töö situatsioonides, kus esineb infopuudus. Organisatsioonides hindab traditsioone ja loobub neist raskustega vaid siis, kui nende mittevastavus tegelikkusele on ilmne. Poolehoid kogemuste, traditsioonide ja plaanipärasuse suhtes loob ISTJ tüübile samaaegselt ka omakorda probleeme. Usaldades oma kogemust ta võib märkamata jätta uusi võimalusi. Paljudel juhtudel osutub see inimtüüp muudatuste põhiliseks vastaseks. Järgnedes reglementidele võib ISTJ tüüp väga negatiivselt reageerida inimestele, kellel puudub kalduvus töötada "reeglite järgi" ja ta ei mõista, kuidas sellist tööd ei võeta kui iseenesest mõistetavalt. Tema otsustusvõime ja järjekindlus võivad tekitada teravaid konflikte ja suhete halvenemist inimeste vahel. "Kaotab pea" suure ebamäärasuse situatsioonides ja pole alati riskivalmis. (Mul tuleb ennast muuta. Ma olen tõesti igavene konservatist.)
ISTJ TÜÜBI TUGEVAD KÜLJED:
– mõtete ja toimingute loogilisus;
– vastutustundlikkus;
– eesmärgipärasus, visadus. (Why, thank you! ^^)
ISTJ TÜÜBI NÕRGAD KÜLJED:
– kalduvus stereotüüpidele;
– potentsiaalsete muutuste halb nägemine;
– käitumise järsud muutused suhtlemises inimestega – viisakusest jõhkruseni. (Touché.)
SOOVITUSED ENESEARENDAMISEKS:
– olukordade hindamisel püüa silmas pidada mitte ainult olevikureaalsusi vaid ka tulevikuvõimalusi;
– püüa käia mitte üksnes mööda sissetallatud rada vaid proovi teha midagi ka omamoodi;
– püüa enam arvestada inimfaktorit, subjektiivseid tegureid ja asjaolusid, mis sõltuvad teistest inimestest;
– püüa olla kannatlik nendega, kes ei taha teha ainult nii nagu peab nagu on kombeks vaid tahavad katsetada ja proovida midagi uut. (No eks ma püüa siis. Veel.)
No üldpilt on üsna masendav, ja ma ei suuda ennast kujutleda rahandusinspektori või stomatoloogina. Stomatoloogid on hirmutavad. Günekoloogid ja endo-krinoloogid on veel hirmutavamad, ööö! Mingi osa sellest testist ütles veel, et mul olevat huvi seksuaalteooria vastu. Huvitav endalgi teada!
Ma olen natuke haige, aga sellest saame kenasti üle, kuigi ma tunnen ennast nagu kullerteenus Tartu arstide vahel ja mulle tundub, et kui mulle tehakse veel kasvõi üks vereanalüüs või ultraheli, siis ma HAMMUSTAN.
Urr! Ja ma ei saanud Jüriööle! URR!
Testige ennast. http://www.hot.ee/types/
Aidsi ja muude asjade vastu ka.
Monday, April 16, 2007
Mulle tuli meelde, mis ma öelda tahtsin, aga see läksjälle meelest ära, aga selle eest ütlen ma igasuguseid muid asju
Jajaa, ma unustasin ära palju asju!
Ma sain Härmasse sisse. Ema oli õnnejunnis, mina... noh, hästi siis ju. Mis seal ikka. Aga vahepeal oli tõeline paanikaosakonna tunne (Olge VAIT! Ma TEAN et ma sain sisse, ja MIS SIIS!)!
Mmm... Mingid ninjad olid... Jah... Ahjaa. Dialoog. Mitte ma ei mäleta, miks me parajasti Vahurist rääkisime. Ei tea. Kama kaks!
Minea: Maybe he thinks you are posessed(O almighty god of grammar fuck off)?
Mina: By the devil?!
Minea: No! Ninjas! *pööritab silmi*
Õõõõ...ah... Midagi hästi tähtsat oli veel, ma tean, aga mida... Kevadel on kõigil ajukramp. Poolteist päeva mõtlesin, mis asi see põhhiga sõna on. Lõpuks Minea teatas, et see on PLAGIAAT. Aga umbes kahe nädala jooksul pole ma siiani välja mõelnud, mis pill see lõõtspillist suurem julla on. Kontrabass ta ei ole, selle ma mõtlesin välja. Mhh! Garmoshka(shaad ei saa teha, see asi postitab automaatselt) ta kindlalt ei olnud, no mingi asi oli. Aidake siis ometi!
Telekas näidati just traagilist filmi, kuidas kukk ründas tüdrukut, tüdruk sai viga ja lõi oma pea ära. Ja siis tuli reklaamipaus, milles üks onu ütles targalt "KANA." Mina ei VÕI!
Aa! Kontsert oli! See oligi! Jöru, Murre, Krää, Celtic Circle. Väga lahe oli. Me vajame inimest, kes tahaks meie kambakest vedada, ise me sellega kindlalt hakkama ei saa. Mingit ägedat, kes tahab meid õpetada ja suunata ja kolkida. Raha ei saa. Sad, sad. Aga kontsert oli hea, tantsida oli ka hea (siis oli ka, kui Ohpuu kepsutas mööda ja teatas "See ei ole padespaan!" ja kõik läks järsku segamini ja ma ei osanudki enam tantsida) ja muusika oli hea ja ma tõesti tahan nüüd Koduvanade Priitahtlikku Pasunakoori asutada! Me TEEME SELLE ÄRA! Raisk.
That felt good. Ma ostsin endale täna kõrvaklapid. Need on uskumatu, kuid tõsi, rohkem ajulembelised kui mu eelmised! Eelmist mudelit ei olnud enam. Böö. Ma valisin endale välja tableti. Tuhatnelisadamiskimiski krooni, ma olen otsustanud selle endale saada. Hakake nüüd raha saatma, hopp-hopp!
Mul oli vahepeal meetri pikkune kummiuss ja Toomemäel on lahe olla, eriti Minea ja teiste vantidega. Minea on üldse lahe. Ta on nii tark! Tema mõistis esimesena, et ma olen eitusfaasis ninja... Ärge küsige. Ma ei tea ise ka. Aga ma tean! Ma tean!
Paari päeva eest oli taevas õhtul nii sügavroheline, et ma mõtlesin, et ma kukun siiasamma koerakaka keskele selili, lasen koera lahti ja pikutan hommikuni. Aga ma hoolin liiga palju oma mantlist, kelle ma ka muide ostsin ja kes on täitsa mustast sametist ja punase siidvoodriga ja maksis palju aga meeldib mulle väga ja Minea jutu järgi toob ka susse ja ajalehte.
Kas kellegil on Krää muusikat? Plaati? MP3e, mida iganes! Mul ei ole ju raha! Ma pean Krääd saama, muidu ma lollastun lõplikult. Seda muidugi juhul, kui antud ajahetkel see enam võimalik on. Suur tõenäosus, et ei ole. Aga see ei ole tähtis fakt! Fakt on see, et kui sul on Krääd, siis sa lahkesti teavitad sellest mind ja jagad jumalavallatumalt head kraami tubli Soerdipojukesega, eksju-onju? Hää kraam on hää.
Trilla-tralla, hei-hopsti! Ma olen ka sipelgas. Vahel on nii mõnus sipelgas olla!Mul ei ole tähtsust! Mis siis, et kui mind ei ole, siis ei ole ka maailma, sest see maailm on lõpuks ju ainult minu oma, aga mul ei ole tähtsust ja kõik läheb edasi, kui mind ei ole ja see on nii imeliselt hea tunne. Kui see nüüd tõesti postitatud saab, võite uskuda, et ma pole veel aknast välja viskunud ja kurva lörtsatuse saatel pooleteise meetrise langemise järel maha potsatanud.
Ee, ma vaatan Narutot! Ma ei tea, mis mind selleks sundis, kuid mul on kuri kahtlus, et need olid ninjad. Üldiselt on Naruto ajuvaba, seal on ninjad (see seletab nii mõndagi) ja tüübid, kes on naised, aga tegelikult on tüübid, omavad spagetikujulist mitmemeetrist keelt mida nad armastavad väikeste emopoisside ümber mässida. Ja siis nad suudavad oma kaelast usshi teha, ja neile meeldib väikesi emopoisse hammustada. Õrr, jah? Indeed.
Ma mõtlen, et ma pean ikka oma sõrmekesi edasi liigutama ja vahepeal midagi joonistama ka.
Eep! EEP! Ma sain RAAMATU! Õigus! Ma sain imelise raamatu, mis maksis jõmmpalju ja tuli Tallinnast kulleriga kohale saata, aga see on ka hea raamat ja ma kaalun siiani täitsa tõsiselt sellele templi ehitamist. Ne. Vaatab veel.
Muid asju vaatab ka, näiteks seda, kuidas koer vastu puud jookseb(jeerah, nii oligi) või kuidas hakk võtab noka saia nii täis, et ei näe enam kuhu lendab, aga lendab ikkagi, ja siis valgelapilist varblast või musta, punaste silmadega tuvi, kes iga hommik, kui ma kooli lähen, Kaubatempli ees tuterdab oma kahe kambajõmmiga(üks heledam pruunikas ja teine valgelapiline hall) või siis näiteks toda tüüpi, kes patsikestega mööda tänavat trallab ja lisaks veel laulab, ja toda, kellel kitarrikast on ja pungi, mis iga päev teistmoodi on ja mulda, mida on varbaga võimalik juba lahti kraapida või näiteks taevast, kus ei ole üldse mitte midagi peale osooni, mis meile teatavasti tuleb triikraudadest. Bioõps rääkis. Ma ei või teda kuulata, ta on ebakompetentne. Jah, ma virisen. Aga rohkem ei virise, pole nagu väärt seda. Põmm!
OK. Lapsed, sipelgad, kesiganes te ka olete, olgu, olgu, vombatid ja lepatriinud, kuigi ma tegelikult tean, et te olete ikkagi ninjad, ma lähen ja lendan.
Heihoo!
Ma sain Härmasse sisse. Ema oli õnnejunnis, mina... noh, hästi siis ju. Mis seal ikka. Aga vahepeal oli tõeline paanikaosakonna tunne (Olge VAIT! Ma TEAN et ma sain sisse, ja MIS SIIS!)!
Mmm... Mingid ninjad olid... Jah... Ahjaa. Dialoog. Mitte ma ei mäleta, miks me parajasti Vahurist rääkisime. Ei tea. Kama kaks!
Minea: Maybe he thinks you are posessed(O almighty god of grammar fuck off)?
Mina: By the devil?!
Minea: No! Ninjas! *pööritab silmi*
Õõõõ...ah... Midagi hästi tähtsat oli veel, ma tean, aga mida... Kevadel on kõigil ajukramp. Poolteist päeva mõtlesin, mis asi see põhhiga sõna on. Lõpuks Minea teatas, et see on PLAGIAAT. Aga umbes kahe nädala jooksul pole ma siiani välja mõelnud, mis pill see lõõtspillist suurem julla on. Kontrabass ta ei ole, selle ma mõtlesin välja. Mhh! Garmoshka(shaad ei saa teha, see asi postitab automaatselt) ta kindlalt ei olnud, no mingi asi oli. Aidake siis ometi!
Telekas näidati just traagilist filmi, kuidas kukk ründas tüdrukut, tüdruk sai viga ja lõi oma pea ära. Ja siis tuli reklaamipaus, milles üks onu ütles targalt "KANA." Mina ei VÕI!
Aa! Kontsert oli! See oligi! Jöru, Murre, Krää, Celtic Circle. Väga lahe oli. Me vajame inimest, kes tahaks meie kambakest vedada, ise me sellega kindlalt hakkama ei saa. Mingit ägedat, kes tahab meid õpetada ja suunata ja kolkida. Raha ei saa. Sad, sad. Aga kontsert oli hea, tantsida oli ka hea (siis oli ka, kui Ohpuu kepsutas mööda ja teatas "See ei ole padespaan!" ja kõik läks järsku segamini ja ma ei osanudki enam tantsida) ja muusika oli hea ja ma tõesti tahan nüüd Koduvanade Priitahtlikku Pasunakoori asutada! Me TEEME SELLE ÄRA! Raisk.
That felt good. Ma ostsin endale täna kõrvaklapid. Need on uskumatu, kuid tõsi, rohkem ajulembelised kui mu eelmised! Eelmist mudelit ei olnud enam. Böö. Ma valisin endale välja tableti. Tuhatnelisadamiskimiski krooni, ma olen otsustanud selle endale saada. Hakake nüüd raha saatma, hopp-hopp!
Mul oli vahepeal meetri pikkune kummiuss ja Toomemäel on lahe olla, eriti Minea ja teiste vantidega. Minea on üldse lahe. Ta on nii tark! Tema mõistis esimesena, et ma olen eitusfaasis ninja... Ärge küsige. Ma ei tea ise ka. Aga ma tean! Ma tean!
Paari päeva eest oli taevas õhtul nii sügavroheline, et ma mõtlesin, et ma kukun siiasamma koerakaka keskele selili, lasen koera lahti ja pikutan hommikuni. Aga ma hoolin liiga palju oma mantlist, kelle ma ka muide ostsin ja kes on täitsa mustast sametist ja punase siidvoodriga ja maksis palju aga meeldib mulle väga ja Minea jutu järgi toob ka susse ja ajalehte.
Kas kellegil on Krää muusikat? Plaati? MP3e, mida iganes! Mul ei ole ju raha! Ma pean Krääd saama, muidu ma lollastun lõplikult. Seda muidugi juhul, kui antud ajahetkel see enam võimalik on. Suur tõenäosus, et ei ole. Aga see ei ole tähtis fakt! Fakt on see, et kui sul on Krääd, siis sa lahkesti teavitad sellest mind ja jagad jumalavallatumalt head kraami tubli Soerdipojukesega, eksju-onju? Hää kraam on hää.
Trilla-tralla, hei-hopsti! Ma olen ka sipelgas. Vahel on nii mõnus sipelgas olla!Mul ei ole tähtsust! Mis siis, et kui mind ei ole, siis ei ole ka maailma, sest see maailm on lõpuks ju ainult minu oma, aga mul ei ole tähtsust ja kõik läheb edasi, kui mind ei ole ja see on nii imeliselt hea tunne. Kui see nüüd tõesti postitatud saab, võite uskuda, et ma pole veel aknast välja viskunud ja kurva lörtsatuse saatel pooleteise meetrise langemise järel maha potsatanud.
Ee, ma vaatan Narutot! Ma ei tea, mis mind selleks sundis, kuid mul on kuri kahtlus, et need olid ninjad. Üldiselt on Naruto ajuvaba, seal on ninjad (see seletab nii mõndagi) ja tüübid, kes on naised, aga tegelikult on tüübid, omavad spagetikujulist mitmemeetrist keelt mida nad armastavad väikeste emopoisside ümber mässida. Ja siis nad suudavad oma kaelast usshi teha, ja neile meeldib väikesi emopoisse hammustada. Õrr, jah? Indeed.
Ma mõtlen, et ma pean ikka oma sõrmekesi edasi liigutama ja vahepeal midagi joonistama ka.
Eep! EEP! Ma sain RAAMATU! Õigus! Ma sain imelise raamatu, mis maksis jõmmpalju ja tuli Tallinnast kulleriga kohale saata, aga see on ka hea raamat ja ma kaalun siiani täitsa tõsiselt sellele templi ehitamist. Ne. Vaatab veel.
Muid asju vaatab ka, näiteks seda, kuidas koer vastu puud jookseb(jeerah, nii oligi) või kuidas hakk võtab noka saia nii täis, et ei näe enam kuhu lendab, aga lendab ikkagi, ja siis valgelapilist varblast või musta, punaste silmadega tuvi, kes iga hommik, kui ma kooli lähen, Kaubatempli ees tuterdab oma kahe kambajõmmiga(üks heledam pruunikas ja teine valgelapiline hall) või siis näiteks toda tüüpi, kes patsikestega mööda tänavat trallab ja lisaks veel laulab, ja toda, kellel kitarrikast on ja pungi, mis iga päev teistmoodi on ja mulda, mida on varbaga võimalik juba lahti kraapida või näiteks taevast, kus ei ole üldse mitte midagi peale osooni, mis meile teatavasti tuleb triikraudadest. Bioõps rääkis. Ma ei või teda kuulata, ta on ebakompetentne. Jah, ma virisen. Aga rohkem ei virise, pole nagu väärt seda. Põmm!
OK. Lapsed, sipelgad, kesiganes te ka olete, olgu, olgu, vombatid ja lepatriinud, kuigi ma tegelikult tean, et te olete ikkagi ninjad, ma lähen ja lendan.
Heihoo!
Hõuhõu. AVATUS
Ma mõtlen, et see koht vajab tõsiselt uuendamist. ja postitusi, seda ka! Ma kavatsen lähemal ajal mingi kevadise "suurpuhastuse"(loe: paneme uued värvid ja pildikese. Vsjoo.) teha. See on nii emonõme värviskaala praegu, talvel see meeldis mulle, aga nüüd on see lausa karjuvalt kohatu. Pealegi on see pildike ikka veel parandama - jah, ma ei ole IKKA VEEL suutnud neid servi ära nühkida. Go me.
Teine idee on see, et peaks siit ehk vanad postitused kustutama. Või jätaks selle nagu ta on, ja teeks uue aadressi? Või jätaks need postitused uude layouti? Mmmmmh... Viimane ei ole vist kõige targem. Mis ma ikka risustan. Aga tahaks tegelikult alles hoida seda jama, mis ma siia kokku kuhjanud olen, ja siis kunagi paari aasta pärast nostalgia- ja ahastuspisarate (KUST SELLISED TULEVAD?!) saatel vaadata.
Ma panin just koera vetsu kinni. Täiesti kogemata, muide, ma ei näinudki, et ta seal oli! Aga ta murdis ise välja, no damage done.
Ma pean lõpetama ingliskeelsete väljendite oma jutu sisse vägistamise.
Ah, ma pole siia nii ammu kirjutanud! Mis ma siis vahepeal tegin? Käisin näiteks õlitõrjekoolitusel. Masendav värk. Teate, kui palju läheb ühe linnu rehabiliteerimiseks? 25 000 krooni otseseid kulutusi pluss muud asjad (vabatahtlike kaotatud tööaeg, transport jne). Ühe keskmise linnu pesemiseks läheb 5000 liitrit vett. Kõik see on hiljem ohtlik jääde - naftane vesi ja läheb ümbertöötlemisse. See suur raha ka 25 000 krooni peale. Juhhaidii, ne?
Üldiselt olen ma veel päris palju jamanud, aga ma tõesti arvan, et ma ei ole kohustatud seda siia kirjutama, seda enam, et keegi niikuinii minu heietusi lugeda ei viitsi.
Täna läks küülikuvedamisauto ümber. Küülikuid oli peal 5000. Kohapeal surid 500, ülejäänud putkasid metsa. Kokku püüti ka enamus, 100 jäidki kadunuks. Eesti küülikupopulatsioon on loomisel! Läheb nagu Austraalias. Päästetagu.
Rääkisime enne ühe noormehega lemmiknäitlejatest. Tema küsib, et noh, kas mulle Brad Pitt kah meeldib. Ma vastasin, et üldiselt ma pole eriti palju tema filme näinud ja mulle pole ta suurt muljet avaldanud. Noormees röögatab siiralt: "NO KUIDAS, NII KOMPU POISS JU!!!"
Mine võta kinni.
Õde saabus poest. Ta käis neli ja pool tundi piima ostmas. ??
"Näe, peded! Ei, oot, need on ju president ja peaminister!" Õnne ja rõõmu ajakirjadega.
Kiirustame. Postiauto sõidab aeglaselt-aeglaselt tänavale, meie ei saa edasi minna. "SÕIDA NÜÜD, NEIU! Ah, see ei olegi neiu!" Pika patsiga poiss vaatas seletamatult kena pilguga meid.
Niisiis, öelge teie mulle, mis ma peaksin tegema? Mul on idee kevvade-illo kohta, aga ma ei tea, mis ma sellega teen. Ma kaldus niiski uue aadressi poole... Päris kõvasti kaldun, öelge mulle siis enne, kui ma päris pikali kukun.
Ahjaa! Luuletus ka!
--------
AVATUS
Lumevee hüljatud riigis lõhnad on
mõrkjad.
Liivaks tõmbunud lained.
Kortsunud kõrkjad.
Tiirude karjed tuules
reedavad pesi.
Adrusel piirijoonel
keeb vesi.
Talla all prõksudes murdub kellegi
selgroog!
On vilu. Kustunud päike silmis, põrnitseb
kilu.
Kahvatuis kõrkjais metalselt pilku
konservikarp püüab.
Värvikas sildiserv lipendab, lipp... nagu
hüüab!
Karbi ma tõstan. Ja tardun.
Täis kulleseteri,
karbis kohiseb vaikselt
tundmatu meri.
Teine idee on see, et peaks siit ehk vanad postitused kustutama. Või jätaks selle nagu ta on, ja teeks uue aadressi? Või jätaks need postitused uude layouti? Mmmmmh... Viimane ei ole vist kõige targem. Mis ma ikka risustan. Aga tahaks tegelikult alles hoida seda jama, mis ma siia kokku kuhjanud olen, ja siis kunagi paari aasta pärast nostalgia- ja ahastuspisarate (KUST SELLISED TULEVAD?!) saatel vaadata.
Ma panin just koera vetsu kinni. Täiesti kogemata, muide, ma ei näinudki, et ta seal oli! Aga ta murdis ise välja, no damage done.
Ma pean lõpetama ingliskeelsete väljendite oma jutu sisse vägistamise.
Ah, ma pole siia nii ammu kirjutanud! Mis ma siis vahepeal tegin? Käisin näiteks õlitõrjekoolitusel. Masendav värk. Teate, kui palju läheb ühe linnu rehabiliteerimiseks? 25 000 krooni otseseid kulutusi pluss muud asjad (vabatahtlike kaotatud tööaeg, transport jne). Ühe keskmise linnu pesemiseks läheb 5000 liitrit vett. Kõik see on hiljem ohtlik jääde - naftane vesi ja läheb ümbertöötlemisse. See suur raha ka 25 000 krooni peale. Juhhaidii, ne?
Üldiselt olen ma veel päris palju jamanud, aga ma tõesti arvan, et ma ei ole kohustatud seda siia kirjutama, seda enam, et keegi niikuinii minu heietusi lugeda ei viitsi.
Täna läks küülikuvedamisauto ümber. Küülikuid oli peal 5000. Kohapeal surid 500, ülejäänud putkasid metsa. Kokku püüti ka enamus, 100 jäidki kadunuks. Eesti küülikupopulatsioon on loomisel! Läheb nagu Austraalias. Päästetagu.
Rääkisime enne ühe noormehega lemmiknäitlejatest. Tema küsib, et noh, kas mulle Brad Pitt kah meeldib. Ma vastasin, et üldiselt ma pole eriti palju tema filme näinud ja mulle pole ta suurt muljet avaldanud. Noormees röögatab siiralt: "NO KUIDAS, NII KOMPU POISS JU!!!"
Mine võta kinni.
Õde saabus poest. Ta käis neli ja pool tundi piima ostmas. ??
"Näe, peded! Ei, oot, need on ju president ja peaminister!" Õnne ja rõõmu ajakirjadega.
Kiirustame. Postiauto sõidab aeglaselt-aeglaselt tänavale, meie ei saa edasi minna. "SÕIDA NÜÜD, NEIU! Ah, see ei olegi neiu!" Pika patsiga poiss vaatas seletamatult kena pilguga meid.
Niisiis, öelge teie mulle, mis ma peaksin tegema? Mul on idee kevvade-illo kohta, aga ma ei tea, mis ma sellega teen. Ma kaldus niiski uue aadressi poole... Päris kõvasti kaldun, öelge mulle siis enne, kui ma päris pikali kukun.
Ahjaa! Luuletus ka!
--------
AVATUS
Lumevee hüljatud riigis lõhnad on
mõrkjad.
Liivaks tõmbunud lained.
Kortsunud kõrkjad.
Tiirude karjed tuules
reedavad pesi.
Adrusel piirijoonel
keeb vesi.
Talla all prõksudes murdub kellegi
selgroog!
On vilu. Kustunud päike silmis, põrnitseb
kilu.
Kahvatuis kõrkjais metalselt pilku
konservikarp püüab.
Värvikas sildiserv lipendab, lipp... nagu
hüüab!
Karbi ma tõstan. Ja tardun.
Täis kulleseteri,
karbis kohiseb vaikselt
tundmatu meri.
Monday, March 19, 2007
Üle tüki aja viitsime jälle
Täna ma olin tubli. Tegelikult ma ei teinudki suurt midagi, aga see, mida ma tegin... Noh, seda ma tegin. Ja püüdsin hästi teha.
Sisseastumiskatsed Härmasse. Neli testi. Täieline ajukramp tabas mind siis, kui tuli matemaatikaülesanne roosa- ja sinisemummulistest elevantidest. Mingid kuubikud olid ka. Ja ma pidin väga veidraid asju teadma. No kes ütleb mulle kohe peast mitu ja millist medalit võitis Eesti 2005.a kergejõustiku MMil?
Aga peale mõneajalist toibumist läksin Urgu, kus oli inimesi ja kus me mängisime värdjat DnD´d. Ma sain mängida nii hiiglaslikku lennuvõimelist ohtrate silmadega munandit ja paljast nümfi. Bukkakekoll oli ka mängus. Siis tuli Priist ja me tegime koristusaktsiooni. Me viskasime palju asju Uru katuselt alla ja Urust välja. Justnimelt VISKASIME. Ja siis tegime vanale tualetile spaleeri ja saluteerisime, kui see välja visati. Kellegil tuli idee, et need monitorid, mis olid kusagil prahihunniku sees, on ohtlikud jäätmed ja et neid ei tohi üldse prügimäele viia, ja siis me kaevasime nad välja ja tassisime tagasi Urgu. Nüüd ehib Uruesist lausa imeliselt suur ja uhke prügihunnik.
Kas sul on kunagi olnud juhust, mil kõik on nii lõputult lihtne ja samas nii kohutavalt raske ja keeruline, et ei ole muud võimalust, kui lihtsalt hambad randmesse suruda, ennast seina ja kapi vahelisse nurka ja lihtsalt kujutada ette, et sind ei ole siin, sest kui sa oled siin, siis sa teed kellegile haiget?
Näiteks niimoodi, et unustad jäätise laua peale. Õde märkab seda ja kannab emale ette. Ema vihastub ja sõimab ja samal ajal karjub ka õde, kuidas sa oled värdjas ja mida kõike veel. Ja kui sa üritad enda kaitseks midagi öelda, kasvõi seda, et ma unustasin ja ma panen selle kohe tagasi külmkappi, kui te ainult PALUN lõpetaksite karjumise, see ajab mu hulluks, tuleb mängu ka isa, kes sõimab sind ülbitsemise eest. Ja siis nad kütavad üksteist muudkui üles kuni lõpuks karjuvad kõik täiest kõrist ja ei mõtlegi üldse enam, mida nad ütlevad. Sellisel hetkel lihtsalt ütleb mõistus üles.
Õnneks on minul vähemalt n.ö "varugeneraator" - sellest piisab vaid nii palju, et ilma suuremate vahejuhtumiteta lihtsalt masinlikult, endale aru andmata lihtsalt minna eemale ja püüda leida koht, kus kõik ei karju. Minul on selleks mõni teine elu. Jah, mõni meist elab paralleelselt mitut elu, jah, ma ilmselt olengi hullumeelne ja liiga elava fantaasiaga - oota, kes ütleb, et neid teisi elusid ei ole olemas? Kas keegi julgeb väita, et see, mis on teistele nähtav ongi kõik, mis üldse on? Kõigil on ju oma maailm. Mitmed maailmad kattuvad vähem või rohkem. Ühest maailmast on võimalik teise minna ja jätta sellesse konkreetsesse ellu vaid nii palju, et see mõnda aega alles püsiks. Näiteks südamerütmi ja hingamise. Mõnikord on hea, kui mõistus ära transportida.
--------
ELULOOKIRJELDAMATUS
sisekõrvas sahisevat verd kinnisilmi
kuulates umisevad tagurpidi sõnad laugude
all ujuvad punased täpid mõlematpidi
loetavad sõnad paberil kuhjuvad kuni vertikaalselt
lahti paiskudes avaneb ringi käiva pea seest
hetkvaade läbi ajaloo kivilabürindi käikude metsataguste
tammede sisemuse süüs aastaringide vahelt avanevasse sõna
anatoomia sillerdavaisse värvidesse läbi
olekumolekulide kadunud aegade tagusesse veel
tulemata tuleviku teadmatusse tähiskosmosesse kus
kõik pöördub tagurpidi
kätt kriimustades ärkab mäletamatu mineviku meeltest välja
tõrjutud räämase lapsepõlve juveelipoe varemetest leitud
sinine klaasist süda ja rääma agulimaja uksest pooleldi
väljasikutatud ajatu cabinet klaver keres koputus
uksel mille silmast paistavad mustas sinelis vene sibikate
püssiga varjud ja koerapüüdjate jooks minu lumivalge
koera kannul ja lumivalge noodileht isa töölaual
ja imepuhta valge laudlinaga söögilaud millel
tallinna sammuvate vatirovkades tööpataljonide taktsammust
läbi vaestepatustealevi kahekeelsete roppuste ja äraviidavate
tatarikeelse hala ja valjuhääldajate juures tänaval äkki
igaveseks seisatanud nutvate vene naiste sosina ja
meelekohal veresoones tuksuva öise koputuse uksel kuuldub
isa isemängiv viiul ja vait jäänud ema tasane laul ja ma tunnen
kuidas lõhnavad värvimata puust veoauto mille meisterdas mulle
saksa sõjavang ning supp mida ta köögis kiiruga sõi ja
kõik pöördub pahupidi
ma tõttan teaduste akadeemia aknal
rahvale vaatamiseks eksponeeritud sinisest särisevast
maailma sisaldavast ekraanist mööda ülikooli
sammaste vahelt uksest sisse professori kannul kes
tunneb kõiki eesti inimesi ja surub igaühel kätt ning
astun suurde auditooriumi põlluserval koju tagasi jõudnud
vana mehe kõrval kes oma juba vanade lastega vaatab
põllukivivundamendiga maja mille sisslangenud lagi paneb ta südame
liiga ägedalt taguma nii et keele kullasoon läbi eesti hakkab kumama
kuumama muutub tundide tuliseks ojaks ja
kõik pöördub tagurpidi
ma ehitan maja teen sellele avarad aknad ja topin üürgava
televiisori omaenda sisemusse ning esinen seal sellal kui
selja taga sosistab keegi ema isa ja
ma ise omatehtud laitmatu mahagonmööbel kägiseb
ema vana klaasita rikkis kuldkell mille
ma hällis katki lõin hakkab tiksuma ma otsin kapist
välja oma alleshoitud riided mis ema tegi mulle
oma vanadest riietest ja isa kammertoni ei saa äkki
enam kesk avaliku saladuse avalikku üksindust suust
ühtki elavhõbedast sõna ja
kõik pöördub pahupidi ja
ma parandan vaikses toas vana ajaloolase
kirjavigu sellal kui ta jutustab kuidas teda kaksteist
korda vastu jalataldu peksti ja tunnen südames esimest
pistoda ja näen läbi toimetuse akna kloostrit kaugel
prantsusmaal üksildases omaette mõtisklevas
metsatukas ja pöökide kohin kostab üha selgemini kõvemini kogu
maailma tolmuga kaetud metsad kohisevad mu peas ja
kõik pöördub pahupidi igivanade köidete köitmed
köidavad mind veel sündimata laste igavese elu külge ja
kõik pöördub pahupidi pahupidi ja veelkord pahupidi
ma marsin marsin marsin pidulikult ülal kümnenda
korruse koosolekuruumis pilvede vahel
õhus paiga peal ja vana vargamäe andres koos miim
mimiga vahivad alt ja mind kutsutakse veel korrus kõrgemale
teatri direktori kabinetti teatrimaja lagi väriseb ma
astun sisse kaenlas oma lapsepõlve sinine
lõvi ja edaspidi tehakse teatrit siin kuni mu tasase töötoa
aknasse prahvatab kogu mu minevikuolevikutuleviku
mürisev veski ja purustab mu sõnad jahvatab mu mõtted mõttetusteks
ja kõik pöördub pahupidi
kört-pärtli särk tooga peal paiskun ma toonela tiivul
püha tunturi servale pealuu sees ikka veel ebahermeetiliste
TU-de kõmin ja surun oma pea hingerahu samblikesse kuhu
olen salajas igatsenud pagenud teadmatult pääsenudki
kogu elu ja mõõdan päevi läbi käidud teekondadega
mitte kilomeetritega mitte miilidega mitte verstadega mitte mitte mitte ja
kõik pöördub pahupidi
ja pimeduse vägev ilu langeb mu üle valge koer tuleb mu juurde
nuusutab mind
--------
Tegelikult ma pole siia nii ammu midagi kirjutanud, et ma ei mäletagi enam, mida ja millal ma viimati kirjutasin. Kuna ma ei taha midagi kordama hakata, siis parem jätan selle ära (less is more!) ja mainin seda, et viimasel ajal olen ma nagu akvaariumis elanud.
--------
IDEE
"Lootuse" poe
akvaariumi
umbvaikuses
tärkab idee:
korraldada suur
kalade laulupidu!
--------
Noh, ma tunnen ennast nagu kala, kes on ookeanisügavustest järsku akvaariumi sattunud. Keskkond oleks nagu sama, aga samas on see täiesti teine. Ei saagi aru! Ühest küljest tahaks turvatunnet, teada, et kõik on nii, nagu ta alati on(ja ongi ju tegelikult), ja teistalt tahaks karjuda, et mind ei piirataks niimoodi sisse ja ei surgitaks ja vahitaks ja... Aeg käib teise rütmiga. Aga ma ei saa aru, mille suhtes teise rütmiga. Minu elu läheb sama rütmiga edasi, ja ma näen ka, et mind ümbritsev jätkab sama rütmiga, ja ometi on nagu mingi nihe? Vahepeal ei kattu asjad omavahel. Ja see ajab mind segadusse. Kõik on liiga valge, ja järsku on mul mingid piirid, mida ma ei näe ja kuigi ma ei saa aru, et nad seal on, on nad ikkagi seal ja ma ei saa aru, sest nii valge on ja kõik muudkui tulevad ja lähevad ja keegi ei pane mind tähele ja see teeb haiget ja samal ajal teeb haiget see, et kõik on nii minu ümber ja muudkui surgivad midagi. Ma ei saa aru, kas nad surgivad mind või midagi muud. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma tean, mis toimub, aga ma ei saa aru.
--------
KAABU
Monoloog
Midagi nii lõplikku kui lõpmatus
ei ole olemas.
Aga ei ole ka õige, et lõpmatus ei võiks veel
lõpmatum olla.
Kui sina siin oled, pannakse igavikule veel üks tükk igavust juurde.
Ja ma olen veel rohkem üksinda.
Kaabul on auk sees.
Sa võid visata sinna palju tahes, ja visata jääb
aina rohkem.
See on nagu meie teadmised.
Mida rohkem sa tead, seda suurem on
kokkupuutepind sellega, mida sa
ei tea. Ei peagi teadma.
Kas sa ei ole tähele pannud mu peataolekut?
See on kasvav auk, iseenesest laienev meel.
Ei, Kronos ei õgi oma lapsi ise.
Ta paneb nad kõrvuti
ja üks paneb teise nahka.
Igavus sööb igatsuse.
Tühjus sööb täiuse.
Ükskõiksus sööb kõiksuse.
Pea kasvab koos teadmistega ja kaabu
kulub ükskord läbi.
Siis on kaabuga kõik läbi.
Siis jääb pea näha.
Või õieti peataolek.
Lõpmatu suur pea ei saa ometi kellelegi näha olla.
Sest need, kes pead näha tahavad, on selle
sees.
--------
Tegelikult mulle tundub, et üks on liiast. Kas luuletused või see mõttetu tekst seal vahepeal? Mina ei suuda otsustada. Nad kordavad üksteist. See häirib.
Oh! Teate! Kevad on! Teadsite? Muidugi teadsite. Kõik teavad, et kevad on. Need, kes ei tea, neil ei olegi kevadet. Aga meil on, eks? Kas sul ka on?
Noh, minul oli. Vahepeal oli üks päev (kui see just mingi neljapäev ei olnud äkki?) kui päike oli järsku väljas, kõik sulas ja tihased üürgasid laulda ja mina kiikusin kooli aias ja lobisesin Anniga asjadest, millest õigupoolest ei peakski üldse rääkima, aga meil oli lõbus ja kevad oli tõega olemas. Need kiigud on tegelikult lasteaia omad ja ilmselt me ei oleks tohtinud seal olla, aga ma igatahes olime ja keegi meid panniga taga ajama ka ei tulnud. Enne seda oli olnud kontsert, mingid lahedad kusagilt Läti Waldorfkoolist olid orkestriga ja tegid palju lahedaid asju. Transilvaania rahvamuusika, Björk ja Kaera-Jaan, mille nemad nimetasid oma rahvatantsuks Siga Rukkis. Mulle meeldis. See päev tõi nagu kuidagi selgust, ma sain mõneks ajaks sihi silmade ette ja jõudu juurde. See vist ongi kevad, uus jõud, uus eesmärk. Talvel mõeldakse, et on vaja ellu jääda. Kevadel mõeldakse, et on vaja ELADA. Suve ja sügise kohta ma pean veel mõtlema, ja ma arvan, et see ei ole koht ja aeg, kus seda teha. See veel tuleb meie juurde. Kõik tuleb meie juurde, sest see, mis ei tule, seda ei ole olemas. See, mida ei ole, ei ole... Lihtne ja loogiline, eks? Aga nii sageli me unustame selle ja vaevame ennast küsimustega, mis on sama ajuvaba kui mõistatada, kas üks ikka võrdub ühega.
--------
PÄEV
Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!
Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.
Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund lähe kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib...
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.
--------
Võibolla sai natuke palju viitsitud. Oih. Aga kes käskis lugeda? Sinu enda valik ja mina olen õnnelik, kui sa seda loed ja veel õnnelikum, kui sa seda ei loe ja selle asemel midagi kasulikku teed. Ma olen õnnelik ka siis, kui sul on minust täitsa ükskõik, sest ma ei taha ju ometi, et inimesed end minu pärast vaevaksid, eks? Minul on kevad ja keegi ei saa seda minult ära võtta.
Sisseastumiskatsed Härmasse. Neli testi. Täieline ajukramp tabas mind siis, kui tuli matemaatikaülesanne roosa- ja sinisemummulistest elevantidest. Mingid kuubikud olid ka. Ja ma pidin väga veidraid asju teadma. No kes ütleb mulle kohe peast mitu ja millist medalit võitis Eesti 2005.a kergejõustiku MMil?
Aga peale mõneajalist toibumist läksin Urgu, kus oli inimesi ja kus me mängisime värdjat DnD´d. Ma sain mängida nii hiiglaslikku lennuvõimelist ohtrate silmadega munandit ja paljast nümfi. Bukkakekoll oli ka mängus. Siis tuli Priist ja me tegime koristusaktsiooni. Me viskasime palju asju Uru katuselt alla ja Urust välja. Justnimelt VISKASIME. Ja siis tegime vanale tualetile spaleeri ja saluteerisime, kui see välja visati. Kellegil tuli idee, et need monitorid, mis olid kusagil prahihunniku sees, on ohtlikud jäätmed ja et neid ei tohi üldse prügimäele viia, ja siis me kaevasime nad välja ja tassisime tagasi Urgu. Nüüd ehib Uruesist lausa imeliselt suur ja uhke prügihunnik.
Kas sul on kunagi olnud juhust, mil kõik on nii lõputult lihtne ja samas nii kohutavalt raske ja keeruline, et ei ole muud võimalust, kui lihtsalt hambad randmesse suruda, ennast seina ja kapi vahelisse nurka ja lihtsalt kujutada ette, et sind ei ole siin, sest kui sa oled siin, siis sa teed kellegile haiget?
Näiteks niimoodi, et unustad jäätise laua peale. Õde märkab seda ja kannab emale ette. Ema vihastub ja sõimab ja samal ajal karjub ka õde, kuidas sa oled värdjas ja mida kõike veel. Ja kui sa üritad enda kaitseks midagi öelda, kasvõi seda, et ma unustasin ja ma panen selle kohe tagasi külmkappi, kui te ainult PALUN lõpetaksite karjumise, see ajab mu hulluks, tuleb mängu ka isa, kes sõimab sind ülbitsemise eest. Ja siis nad kütavad üksteist muudkui üles kuni lõpuks karjuvad kõik täiest kõrist ja ei mõtlegi üldse enam, mida nad ütlevad. Sellisel hetkel lihtsalt ütleb mõistus üles.
Õnneks on minul vähemalt n.ö "varugeneraator" - sellest piisab vaid nii palju, et ilma suuremate vahejuhtumiteta lihtsalt masinlikult, endale aru andmata lihtsalt minna eemale ja püüda leida koht, kus kõik ei karju. Minul on selleks mõni teine elu. Jah, mõni meist elab paralleelselt mitut elu, jah, ma ilmselt olengi hullumeelne ja liiga elava fantaasiaga - oota, kes ütleb, et neid teisi elusid ei ole olemas? Kas keegi julgeb väita, et see, mis on teistele nähtav ongi kõik, mis üldse on? Kõigil on ju oma maailm. Mitmed maailmad kattuvad vähem või rohkem. Ühest maailmast on võimalik teise minna ja jätta sellesse konkreetsesse ellu vaid nii palju, et see mõnda aega alles püsiks. Näiteks südamerütmi ja hingamise. Mõnikord on hea, kui mõistus ära transportida.
--------
ELULOOKIRJELDAMATUS
sisekõrvas sahisevat verd kinnisilmi
kuulates umisevad tagurpidi sõnad laugude
all ujuvad punased täpid mõlematpidi
loetavad sõnad paberil kuhjuvad kuni vertikaalselt
lahti paiskudes avaneb ringi käiva pea seest
hetkvaade läbi ajaloo kivilabürindi käikude metsataguste
tammede sisemuse süüs aastaringide vahelt avanevasse sõna
anatoomia sillerdavaisse värvidesse läbi
olekumolekulide kadunud aegade tagusesse veel
tulemata tuleviku teadmatusse tähiskosmosesse kus
kõik pöördub tagurpidi
kätt kriimustades ärkab mäletamatu mineviku meeltest välja
tõrjutud räämase lapsepõlve juveelipoe varemetest leitud
sinine klaasist süda ja rääma agulimaja uksest pooleldi
väljasikutatud ajatu cabinet klaver keres koputus
uksel mille silmast paistavad mustas sinelis vene sibikate
püssiga varjud ja koerapüüdjate jooks minu lumivalge
koera kannul ja lumivalge noodileht isa töölaual
ja imepuhta valge laudlinaga söögilaud millel
tallinna sammuvate vatirovkades tööpataljonide taktsammust
läbi vaestepatustealevi kahekeelsete roppuste ja äraviidavate
tatarikeelse hala ja valjuhääldajate juures tänaval äkki
igaveseks seisatanud nutvate vene naiste sosina ja
meelekohal veresoones tuksuva öise koputuse uksel kuuldub
isa isemängiv viiul ja vait jäänud ema tasane laul ja ma tunnen
kuidas lõhnavad värvimata puust veoauto mille meisterdas mulle
saksa sõjavang ning supp mida ta köögis kiiruga sõi ja
kõik pöördub pahupidi
ma tõttan teaduste akadeemia aknal
rahvale vaatamiseks eksponeeritud sinisest särisevast
maailma sisaldavast ekraanist mööda ülikooli
sammaste vahelt uksest sisse professori kannul kes
tunneb kõiki eesti inimesi ja surub igaühel kätt ning
astun suurde auditooriumi põlluserval koju tagasi jõudnud
vana mehe kõrval kes oma juba vanade lastega vaatab
põllukivivundamendiga maja mille sisslangenud lagi paneb ta südame
liiga ägedalt taguma nii et keele kullasoon läbi eesti hakkab kumama
kuumama muutub tundide tuliseks ojaks ja
kõik pöördub tagurpidi
ma ehitan maja teen sellele avarad aknad ja topin üürgava
televiisori omaenda sisemusse ning esinen seal sellal kui
selja taga sosistab keegi ema isa ja
ma ise omatehtud laitmatu mahagonmööbel kägiseb
ema vana klaasita rikkis kuldkell mille
ma hällis katki lõin hakkab tiksuma ma otsin kapist
välja oma alleshoitud riided mis ema tegi mulle
oma vanadest riietest ja isa kammertoni ei saa äkki
enam kesk avaliku saladuse avalikku üksindust suust
ühtki elavhõbedast sõna ja
kõik pöördub pahupidi ja
ma parandan vaikses toas vana ajaloolase
kirjavigu sellal kui ta jutustab kuidas teda kaksteist
korda vastu jalataldu peksti ja tunnen südames esimest
pistoda ja näen läbi toimetuse akna kloostrit kaugel
prantsusmaal üksildases omaette mõtisklevas
metsatukas ja pöökide kohin kostab üha selgemini kõvemini kogu
maailma tolmuga kaetud metsad kohisevad mu peas ja
kõik pöördub pahupidi igivanade köidete köitmed
köidavad mind veel sündimata laste igavese elu külge ja
kõik pöördub pahupidi pahupidi ja veelkord pahupidi
ma marsin marsin marsin pidulikult ülal kümnenda
korruse koosolekuruumis pilvede vahel
õhus paiga peal ja vana vargamäe andres koos miim
mimiga vahivad alt ja mind kutsutakse veel korrus kõrgemale
teatri direktori kabinetti teatrimaja lagi väriseb ma
astun sisse kaenlas oma lapsepõlve sinine
lõvi ja edaspidi tehakse teatrit siin kuni mu tasase töötoa
aknasse prahvatab kogu mu minevikuolevikutuleviku
mürisev veski ja purustab mu sõnad jahvatab mu mõtted mõttetusteks
ja kõik pöördub pahupidi
kört-pärtli särk tooga peal paiskun ma toonela tiivul
püha tunturi servale pealuu sees ikka veel ebahermeetiliste
TU-de kõmin ja surun oma pea hingerahu samblikesse kuhu
olen salajas igatsenud pagenud teadmatult pääsenudki
kogu elu ja mõõdan päevi läbi käidud teekondadega
mitte kilomeetritega mitte miilidega mitte verstadega mitte mitte mitte ja
kõik pöördub pahupidi
ja pimeduse vägev ilu langeb mu üle valge koer tuleb mu juurde
nuusutab mind
--------
Tegelikult ma pole siia nii ammu midagi kirjutanud, et ma ei mäletagi enam, mida ja millal ma viimati kirjutasin. Kuna ma ei taha midagi kordama hakata, siis parem jätan selle ära (less is more!) ja mainin seda, et viimasel ajal olen ma nagu akvaariumis elanud.
--------
IDEE
"Lootuse" poe
akvaariumi
umbvaikuses
tärkab idee:
korraldada suur
kalade laulupidu!
--------
Noh, ma tunnen ennast nagu kala, kes on ookeanisügavustest järsku akvaariumi sattunud. Keskkond oleks nagu sama, aga samas on see täiesti teine. Ei saagi aru! Ühest küljest tahaks turvatunnet, teada, et kõik on nii, nagu ta alati on(ja ongi ju tegelikult), ja teistalt tahaks karjuda, et mind ei piirataks niimoodi sisse ja ei surgitaks ja vahitaks ja... Aeg käib teise rütmiga. Aga ma ei saa aru, mille suhtes teise rütmiga. Minu elu läheb sama rütmiga edasi, ja ma näen ka, et mind ümbritsev jätkab sama rütmiga, ja ometi on nagu mingi nihe? Vahepeal ei kattu asjad omavahel. Ja see ajab mind segadusse. Kõik on liiga valge, ja järsku on mul mingid piirid, mida ma ei näe ja kuigi ma ei saa aru, et nad seal on, on nad ikkagi seal ja ma ei saa aru, sest nii valge on ja kõik muudkui tulevad ja lähevad ja keegi ei pane mind tähele ja see teeb haiget ja samal ajal teeb haiget see, et kõik on nii minu ümber ja muudkui surgivad midagi. Ma ei saa aru, kas nad surgivad mind või midagi muud. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma tean, mis toimub, aga ma ei saa aru.
--------
KAABU
Monoloog
Midagi nii lõplikku kui lõpmatus
ei ole olemas.
Aga ei ole ka õige, et lõpmatus ei võiks veel
lõpmatum olla.
Kui sina siin oled, pannakse igavikule veel üks tükk igavust juurde.
Ja ma olen veel rohkem üksinda.
Kaabul on auk sees.
Sa võid visata sinna palju tahes, ja visata jääb
aina rohkem.
See on nagu meie teadmised.
Mida rohkem sa tead, seda suurem on
kokkupuutepind sellega, mida sa
ei tea. Ei peagi teadma.
Kas sa ei ole tähele pannud mu peataolekut?
See on kasvav auk, iseenesest laienev meel.
Ei, Kronos ei õgi oma lapsi ise.
Ta paneb nad kõrvuti
ja üks paneb teise nahka.
Igavus sööb igatsuse.
Tühjus sööb täiuse.
Ükskõiksus sööb kõiksuse.
Pea kasvab koos teadmistega ja kaabu
kulub ükskord läbi.
Siis on kaabuga kõik läbi.
Siis jääb pea näha.
Või õieti peataolek.
Lõpmatu suur pea ei saa ometi kellelegi näha olla.
Sest need, kes pead näha tahavad, on selle
sees.
--------
Tegelikult mulle tundub, et üks on liiast. Kas luuletused või see mõttetu tekst seal vahepeal? Mina ei suuda otsustada. Nad kordavad üksteist. See häirib.
Oh! Teate! Kevad on! Teadsite? Muidugi teadsite. Kõik teavad, et kevad on. Need, kes ei tea, neil ei olegi kevadet. Aga meil on, eks? Kas sul ka on?
Noh, minul oli. Vahepeal oli üks päev (kui see just mingi neljapäev ei olnud äkki?) kui päike oli järsku väljas, kõik sulas ja tihased üürgasid laulda ja mina kiikusin kooli aias ja lobisesin Anniga asjadest, millest õigupoolest ei peakski üldse rääkima, aga meil oli lõbus ja kevad oli tõega olemas. Need kiigud on tegelikult lasteaia omad ja ilmselt me ei oleks tohtinud seal olla, aga ma igatahes olime ja keegi meid panniga taga ajama ka ei tulnud. Enne seda oli olnud kontsert, mingid lahedad kusagilt Läti Waldorfkoolist olid orkestriga ja tegid palju lahedaid asju. Transilvaania rahvamuusika, Björk ja Kaera-Jaan, mille nemad nimetasid oma rahvatantsuks Siga Rukkis. Mulle meeldis. See päev tõi nagu kuidagi selgust, ma sain mõneks ajaks sihi silmade ette ja jõudu juurde. See vist ongi kevad, uus jõud, uus eesmärk. Talvel mõeldakse, et on vaja ellu jääda. Kevadel mõeldakse, et on vaja ELADA. Suve ja sügise kohta ma pean veel mõtlema, ja ma arvan, et see ei ole koht ja aeg, kus seda teha. See veel tuleb meie juurde. Kõik tuleb meie juurde, sest see, mis ei tule, seda ei ole olemas. See, mida ei ole, ei ole... Lihtne ja loogiline, eks? Aga nii sageli me unustame selle ja vaevame ennast küsimustega, mis on sama ajuvaba kui mõistatada, kas üks ikka võrdub ühega.
--------
PÄEV
Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!
Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.
Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund lähe kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib...
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.
--------
Võibolla sai natuke palju viitsitud. Oih. Aga kes käskis lugeda? Sinu enda valik ja mina olen õnnelik, kui sa seda loed ja veel õnnelikum, kui sa seda ei loe ja selle asemel midagi kasulikku teed. Ma olen õnnelik ka siis, kui sul on minust täitsa ükskõik, sest ma ei taha ju ometi, et inimesed end minu pärast vaevaksid, eks? Minul on kevad ja keegi ei saa seda minult ära võtta.
Thursday, March 08, 2007
Natuke tarkust hinge harimiseks
Enne kui inimene asub kõrgema tunnetuse teele, tunneb ta neljast tunnetusastmest vaid esimest. See tunnetusaste on talle omane meelteilmas kulgevas tavaelus. Ka selles, mida esialgu nimetatakse "teaduseks", on tegu üksnes esimese tunnetusastmega.Sest selline teadus kujundab tavatunnetuse vaid peenemalt välja, distsiplineerib seda. Ta varustab meeled instrumentidega - mikroskoobiga, teleskoobiga jm, et täpsemalt näha, mida silmad muidu ei näeks. Ent tunnetusaste jääb siiski samaks, kui vaadeldakse lihtsalt silmadega normaalsuuruses asju või jälgitakse läbi suurendusklaasi väga väikeseid objekte ja protsesse. Ka mõtlemise kasutamisel jääb teadus selle juurde, mida juba igapäevaelus harrastatakse. Objekte süstematiseeritakse, kirjeldatakse ja võrreldakse ning püütakse endale luua pilt nendega toimunud muutustest jne. Ka kõige rangem looduseuurija ei tee selles suhtes õigupoolest midagi muud, kui kujundab vaid argielu vaatlusviisi oskuslikumalt välja. Tema tunnetus muutub ulatuslikumaks, komplitseeritumaks, loogilisemaks, kuid ta ei lähe üle teisele tunnetusviisile. S
Salateaduses nimetatakse esimest tunnetusastet "materiaalseks tunnetusviisiks". Sellele lisanduvad esialgu kolm kõrgemat, neile siis omakorda veel edasised astmed. Siin kirjendan nelja astet. Kui võtta tavaline ja ka meelelis-teaduslik tunnetus esimeseks astmeks, tuleb esialgu eristada nelja järgnevat astet:
1) materiaalne tunnetus,
2) imaginatiivne tunnetus,
3) inspiratiivne tunnetus, mida võib nimetada ka "tahtepäraseks" tunnetuseks,
4) intuitiivne tunnetus.
Järgnevalt tuleb juttu neist neljast astmest. Esmalt tehtagu endale selgeks, millega on erinevate tunnetusastmete puhul tegu. - Tavalise meelelise tunnetuse puhul tuleb arvestada nelja elemendiga: 1) objekt, millest tekib meeletajumus, 2) pilt, mille inimene endale objektist loob, 3) mõiste, mille kaudu inimene jõuab asja või sündmuse vaimse mõistmiseni, 4) Mina, kes kujundab mulje põhjal objektist pildi ja mõiste. Enne kui inimene loob pildi - "kujutluse", on olemas objekt, mis teda selleks ajendab. Ta ei loo seda ise, vaid üksnes tajub. Ja selle objekti põhjal tekib pilt. Senikaua kui silmitsetakse mingit asja, on tegemist vaid tema endaga. Hetkel, kui objektist eemaldutakse, omatakse sellest veel ainult pilti. Objekt jäetakse kõrvale, pilt jääb mälusse püsima. Kuid ei saa jääda selle juurde, et luuakse endale üksnes pilte. Tuleb jõuda mõisteteni. Et siin täielik selgus saavutada, on tingimata vaja pilti ja mõistet eristada. Kujutlegem, et nähakse ringikujulist objekti. Sellest ära pöördudes säilitatagu ringi pilt mälus. Seal ei ole veel ringi mõistet. See tekib alles siis, kui öeldakse: "Ring on kujund, mille kõik punktid on keskpunktist võrdsel kaugusel." Alles pärast mõiste loomist asja kohta jõutakse selle mõistmiseni. On olemas palju ringe, erineva suuruse ja värviga, kuid on vaid üks mõiste "ring". - Hiljem käsitletakse kõike lähemalt; esialgu tuleb üksnes visandada nelja esimese tunnetusastme iseloomustamiseks vajalik. - Neljanda elemendina tuleb materiaalse tunnetuse puhul vaatluse alla Mina. Selles moodustavad pildid ja mõisted terviku. Mina säilitab pildid oma mälus. Kui see nii ei oleks, siis ei tekiks mingit jätkuvat siseelu. Asjade pildid oleksid olemas vaid seni, kuni asjad hinge mõjutavad. Siseelu aga sõltub sellest, et üks tajumus seotakse teisega. Mina orienteerub "täna" maailmas seepärast, et teatud objektide puhul kerkivad temas üles nende "eilsed" pildid. Kujutlegem vaid, missugune oleks hingeelu, kui mingi asja pilt püsiks üksnes niikaua, kui seda asja nähakse. - Mina kujundab terviku ka mõistete osas. Ta ühendab mõisted ning saavutab sel viisil teatud ülevaate, s.t maailmamõistmise. Mõistete ühendamine toimub "otsustes". Vaid seostamata mõisteid omades poleks võimalik maailmas orienteeruda. Inimese kogu tegevus põhineb tema võimel mõisteid siduda, s.t otsustamisel.
Materiaalne tunnetus põhineb sellel, et inimene saab meelte kaudu välismaailma asjadest ja sündmustest tajumusi. Tal on tajumisvõime või sensiiblus. "Väljastpoolt" vastuvõetut nimetatakse ka sensatsiooniks. Seega on materiaalse tunnetuse puhul tegu nelja elemendiga: sensatsioon, pilt, mõiste, Mina. - Järgmisel tunnetusastmel kaob ära vaid välismeelte tajumus, "sensatsioon". Väline meeleline objekt puudub. Neljast elemendist, millega inimene tavatunnetuses on harjunud, jäävad järele vaid kolm: pilt, mõiste ja Mina.
Tavatunnetus ei loo terves inimeses mingit pilti ega mõistet, kui meeleline objekt puudub. Mina ei tegutse siis. Kes kujutab endale pilte, mis peavad vastama meelelistele objektidele, harrastab fantastikat. - Salateaduse õpilane omandab aga võime kujundada pilte, mis ei sisalda meelelisi objekte. Tema puhul peab siis "välist objekti" asendama mingi teine. Ta peab suutma luua pilte ka siis, kui meeletajumused puuduvad. "Sensatsiooni" peab asendama miski muu. Ja see on imaginatsioon. Selle astme salateaduse õpilasel tekivad pildid samamoodi, nagu kutsuks väline objekt temas esile meelemuljeid; pildid on sama elavad ja tõesed nagu meelelised pildid, kuid nad ei tulene mitte materiaalsest, vaid hingelisest ja vaimsest. Meeled jäävad seejuures täiesti tegevuseta. - On mõistetav, et inimene peab esmalt omandama võime luua sisurikkaid pilte ilma meeletajumusteta. See toimub meditatsiooni ja harjutuste abil. Meelteilmaga piirduv inimene elab vaid oma pildimaailmas, mis on temasse jõudnud meelte vahendusel. Imaginatiivsel inimesel on pildimaailm, mis pärineb kõrgemast ilmast. Et selles kõrgemas pildimaailmas pettekujutlusi tegelikkusest eristada, vajatakse väga hoolikat koolitust. Kui niisugused pildid hinges esile kerkivad, öeldakse liigagi kergesti: "Ah, see on vaid minu kujutluste tulemus ja vili." See on ka arusaadav. Sest inimene on esialgu harjunud pidama "tegelikuks" üksnes seda, mis - ilma tema kaastegevuseta - on kindlate meeletajumustena talle antud. Tal tuleb esmalt harjuda pidama "tegelikuks" ka seda, mida ajendatakse hoopis mujalt. Ja kui ta ei taha muutuda fantaseerijaks, oskab ta olla sellega piisavalt ettevaatlik. Ta saab vaid kogemuse põhjal otsustada, mis kõrgemas vallas on tegelik, mis aga üksnes illusioon. Niisugused kogemused tuleb omandada vaikses, kannatlikus siseelus. Esialgu peab tingimata aevestama, et illusioon mängib nii mõnelegi vingerpussi. Igal pool võivad tekkida niisugused pildid, mis rajanevad vaid meeltepettusel või ebanormaalsetel eluavaldustel. Kõik need võimalused peab esmalt kõrvaldama. Et jõuda imaginatsioonini, tuleb kõigepealt täielikult sulgeda fantastika allikad. Kui ollakse nii kaugel, siis jõutakse igal juhul selgusele, et maailm, millesse sel viisil sisenetakse, ei ole mitte ainult sama tõeline kui meelteilm, vaid palju tõelisem.
Kolmandal tunnetusastmel kaovad ka pildid. Inimesel on tegemist veel vaid mõistete ja Minaga. Kui teisel astmel ümbritses teda pildimaailm, mis meenutab hetki, kui vilgas mälu võlub välismaailma muljeid hinge ette, ilma et tal neid muljeid oleks, siis kolmandal astmel pole enam ka selliseid pilte, Inimene elab tervenisti puhtvaimses maailmas. kes on harjunud üksnes meelelisega, sel on kiusatus uskuda, et see maailm on tuhm ja viirastuslik. Kuid niisugune pole ta hoopiski. Ka teise astme pildimaailm pole kahvatu ega varjutaolie. Niisugused on enamasti pildid, mis jäävad välise asja kadudes mällu püsima. Kuid imaginatsioonipildid on nii elavad ja sisurikkad, et neid ei saa võrrelda mitte üksnes meelteilma varjutaoliste mälestuspiltidega, vaid isegi ka kogu värvika, vaheldusrikka meelteilmaga. Viimanegi on imaginatsiooni-vallaga võrreldes vaid vari. - Ja kolmanda tunnetusastme maailm! Viimase rikkusest ja küllusest ei anna meelteilmas miski ettekujutust. Mis esimesel astmel oli sensatsioon, teisel imaginatsioon, on kolmandal inspiratsioon. Inspiratsioon annab muljed ja Mina kujundab mõisted. Kui seda maailma tahetakse võrrelda millegi meelelisega, siis sobib vaid kuuldav helideilm. Kuid selles pole tegemist meelelisele muusikale omaste helidega, vaid puhtalt "vaimsete helidega". Hakatakse "kuulma", mis asjade sisemuses toimub. Kivi, taim jne muutuvad "vaimseks sõnaks". Maailm hakkab hingele tõepoolest oma olemust avama. Kõlab groteskselt, kuid on sõna-sõnalt õige, et sel tunnetusastmel "kuuldakse vaimselt, kuidas rohi kasvab". Kristalli kuju tajutakse helina; puhkev õis "kõneleb" inimesele. Inspireeritud inimene võib rääkida asjade sisemisest olemusest; kõik asjad ärkavad tema hinges uuel viisil ellu. Ta kõneleb teisest maailmast pärinevat keelt, mis teeb aga argipäeva maailma mõistetavaks.
Neljandal tunnetusastmel lakkab ka inspiratsioon. Tavatunnetuse harjumuspärastest elementidest tuleb vaatluse alla veel üksnes Mina. Salateaduse õpilane märkab teatud sisemistest kogemustest, et on tõusnud sellele astmele. Nimetatud kogemus väljendub selles, et ta tunneb end olevat mitte väljaspool tunnetatavaid asju ja protsesse, vaid nende sees. Pildid pole objekt, nad üksnes väljendavad seda. Ka inspiratsioonis antu pole objekt, vaid üksnes selle avaldus. Ent nüüd elab hinges tõepoolest objekt ise. Mina on laotunud üle kõikide olevuste, ta on nendega üheks saanud. Nende elu vastuvõtmine on intuitsioon. Nimelt tuleb võtta sõna-sõnalt, kui intuitsiooni kohta öeldakse: selle kaudu minnakse kõikide asjade sisse. - Tavaelus on inimesel vaid üks intuitsioon, see on tema Mina. Sest Mina ei saa mingil kombel väljastpoolt tajuda, teda saab vaid sisemuses läbi elada. Lihtne kaalutlus võib seda selgitada. See on kaalutlus, mida psühholoogid igatahes ei teosta soovitava selgusega. Kui tähtsusetu see ka ei tunduks, neile, kes seda täielikult mõistavad, on sel kaugeleulatuvaim tähendus. Nimetatud kaalutlus on järgmine: iga välismaailma asja võivad kõik inimesed samanimega nimetada. Lauda võivad kõik "lauaks", tulpi "tulbiks" nimetada, härra Müllerit "härra Müllerina" kõnetada. Kuid on üks sõna, mida igaüks saab vaid enda kohta öelda. See sõna on "mina". Keegi teine ei saa öelda mulle "mina". Kõige teiste jaoks olen ma "sina". Samamoodi on minu jaoks iga teine inimene "sina". Vaid ta sie saab enda kohta "mina" öelda. See tuleneb asjaolust, et elatakse mitte väljaspool Mina, vaid tema sees. Ja nii elatakse intuitiivse tunnetuse eeskuju. Et nii asjade sisse minna, tuleb esmalt muidugi enesest välja astuda. Tuleb muutuda isetuks, et teise olevuse isega, Minaga ühte sulada.
-------
Teate, kes selle läbi luges, saab minult ilmselt mingit nänni, sest see on ju täitsa ajuvabalt pikk, vähemalt poolteist meetrit (ma mõõtsin!).
Wednesday, March 07, 2007
ÜLESTUNNISTUS
Leiva võite te ära võtta,
kodukatuse pea kohalt ning
lähedase võite te võtta. Aga
alles jääb hing.
Vaimu võite te võtta,
keha muuta verevalumiks ja
üheskoos siduda kotti ning heita
tühjusse jäätuma.
Kõik võite te ära võtta. Kõik,
mis sündinud soojas ja valguses.
Aga valu ei saa te võtta. Sest
valu oli Alguses.
-------
Kui miski sulle haiget teeb, pole enam midagi muud olemas. Ei mingit mõtet. Ei mingit tunnet. On ainult soov valust pääaseda. Kui ta on küllalt tugev, röövib valu meilt kõik, mis meid kellekski teeb, kuni oleme pisematestki loomadest viletsamad, olevused, kellel on vaid üks eesmärk: pääsemine.
kodukatuse pea kohalt ning
lähedase võite te võtta. Aga
alles jääb hing.
Vaimu võite te võtta,
keha muuta verevalumiks ja
üheskoos siduda kotti ning heita
tühjusse jäätuma.
Kõik võite te ära võtta. Kõik,
mis sündinud soojas ja valguses.
Aga valu ei saa te võtta. Sest
valu oli Alguses.
-------
Kui miski sulle haiget teeb, pole enam midagi muud olemas. Ei mingit mõtet. Ei mingit tunnet. On ainult soov valust pääaseda. Kui ta on küllalt tugev, röövib valu meilt kõik, mis meid kellekski teeb, kuni oleme pisematestki loomadest viletsamad, olevused, kellel on vaid üks eesmärk: pääsemine.
Tuesday, March 06, 2007
Mõttetu, ära loe
Tegin mõned testid. Niisama. Ma ei teagi täpselt, miks... Aga küllap ma tahan ikka enda kohta rohkem kinnitust. Avastasin, et teoorias olen mina ja minu wannabe-mina sama isik. Aga praktikas tuleb kuidagi teistmoodi välja, enamasti.
Mina ei saa aru. Aga ma püüan.
Türkiis hüppab mul sageli igasugustes testides välja. Küllap siis vist.
Mina ei saa aru. Aga ma püüan.
You are Strength
Courage, strength, fortitude. Power not arrested in the act of judgement, but passing on to further action, sometimes obstinacy.
This is a card of courage and energy. It represents both the Lion's hot, roaring energy, and the Maiden's steadfast will. The innocent Maiden is unafraid, undaunted, and indomitable. In some cards she opens the lion's mouth, in others she shuts it. Either way, she proves that inner strength is more powerful than raw physical strength. That forces can be controlled and used to score a victory is very close to the message of the Chariot, which might be why, in some decks, it is Justice that is card 8 instead of Strength. With strength you can control not only the situation, but yourself. It is a card about anger and impulse management, about creative answers, leadership and maintaining one's personal honor. It can also stand for a steadfast friend.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
 Observant, authoritative, indulgent, moral and witty. Colors: male: green, female: turquoise Compatible Signs: Bastet, Geb Dates: July 29 - Aug 11, Oct 30 - Nov 7 Role: Goddess of war and vengeance Appearance: Lion-headed woman with the sun over her head Sacred Animal: lion Designed by CyberWarlock of Warlock's Quizzles and Quandaries |
Türkiis hüppab mul sageli igasugustes testides välja. Küllap siis vist.
Subscribe to:
Posts (Atom)