Koonudest ja kudumisest ja pisikese tihase võitlusest Eimiski-naftaga

Koon, koon, koeral on koon,
koon, koon, kampsunit koon,
koon kampsunit, ja koera koon
koonleb mu põlvel, kuni ma koon.

Tegelikult ma praegu ei koo, aga koera koon koonleb mu põlve peal, ja iga kord, kui koera koon koonleb mu põlve peal, siis ma tahaks kududa.

Praegu tahaks kududa sellist suurt ja paksu ja mõnusat ja SOOJA kampsunit. Ja selle keskel oleks suur-suur päike kõhu peal ja selja peal ka, selline hästi kollane ja soe. Ja see siis soojendaks mind, sest praegu mul on väga külm.

Ja kaeluse ümber jookseksid sinised kassid, kes hoiaksid mind pehmete käppadega tagasi, kui ma jälle midagi mõtlematut või hoolimatut või halba teen, ja kui vaja, siis küünistega ka. Teravate-teravate küünistega, ja krae serv oleks päris-päris veripunane.

Aga käised oleksid mustad, sellist värvi nagu öine taevas raba kohal, ja valgete tähnidega. Ja vahepeal need oleksid lumehelbed, aga vahepeal tähed ka. Ja kui ma olen kurb, siis need oleksid lumehelbed, ja aitaksid mind oma lõputu vaikusega. (Kas teie pole tähele pannud, et talvel kõik justkui seisaks paigal ja kõik liikuvad objektid on nagu võõrkehad, ja kuidas on nii vaikne?) Aga tähed oleksid käiste peal siis, kui ma olen rõõmus, ja siis ma võiksin ette kujutada, et mul on just nii palju sõpru, kui neid tähti seal rabataevas.

Aga kõige tähtsam, kõige tähtsam on see, et südame koha peal oleks tihane.

Kas on linnukesel muret?
Tuba soe, kõht on täis.
Huuli pured, huuli pured.
Räämas tuvi aknal käis...
Kas on linnukesel muret,
kui ta enam pole lind?
Lennukiparv, mitte kured.
Liikumatu linnapind,
millel püsid, talvist tihast
tunned üha lähemal.
Tunned: Ta on sitkest lihast
enda küljes. Pahemal.

Kas te teadsite, et minu süda on nagu kolhoos? Mina ka ei teadnud veel. Aga võibolla teie hoopis teadsite, ja siis ma ei saagi "ka" öelda, siis ma pean ütlema, et ma ei teadnud veel. Aga igatahes on minu süda nagu kolhoos. Ühisomand, sest see ei kuulu kellegile ainuisikuliselt. Ta kuulub teile kõigile, absoluutselt kõigile, ja kõigile rebastele ja kividele ja külmunud pohlavartele ja isegi, jah, isegi naftalaikudele, milles linnud peavad oma võitlust Eimiskiga, mis on Eimiski selle pärast, et see on liiga suur, et olle miski, ja see ei ole ka midagi väärt, nagu kõik muu on. Ja ometi nad võitlevad sellega, kuigi seda pole olemas, ja teate, mina võitlen ka selle vastu, mida pole olemas. Aga ikka ma võitlen, kuigi ma ei saagi aru, miks ma võitlen.

Ja ma võitlen edasi, kuni ma ei jõua ennast enam õlist välja vinnata, kuni ma ei jõua enam sulgedelt mürgist musta ollust noka vahele koguda ja alla neelata, kuni mu süda, seesama pisike tihane, enam ei jõua.

KUST TE TEATE, ET ELU ON NARKOOTIKUM, AH?!