Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse
- ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele tuhanded;
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole!
Nii hing, oh hing, sa raskel a'al
- kuis õhkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal
- kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu vastu sull' surmatuul
ja lennaku vastu sull' surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!
--------
Täna ma tegin palju asju, ja siis ma avastasin, et ma ei olegi tegelikult midagi teinud.
Koolis oli aktus. Ma sain kultuurišoki. Laulsin kooriga laulu, mida ma kunagi varem pole laulnud, vähe sellest, ma polnud seda kunagi kuulnudki!
Aga laul oli ilus. Eks?
Siis ma ostsin parmupilli. Lihtsalt nägin poes ja ostsin kohe ära. Noh, vahel ma teengi selliseid asju... Astun poest välja, kõnnin veidi edasi ja mõtlen siis: "Mida ma NÜÜD ostsin?!?!" Aga see on ju nii minu moodi, teha imelikke asju ilma, et nende üle eelnevalt mõelda. Bukkakekolli ostsime ka, aga see on vähemtähtis ja rohkemnilbe teema.
Ma avastasin, et see pildike seal ülevalpool on pooleli ja kole. Alumise serva olen täitsa unustanud korda teha, ja heledama ekraani peal on väga kole. Aga ma mõtlen, et ma millalgi püüan selle korda teha.
Parmupill on hullult lahe asi. Oh seda õnne ja rõõmu, kui jälle mingi debiilne hääl välja tuleb... Võrdselt nii minul kui koeral.
Homme on aasta tähtsaim päev. Ma ütlen nii, sest minu jaoks on see tähtsaim; teie, sinu jaoks ei pruugi olla, aga mina olen eestlane ja kavatsen selleks ka jääda.
