PALVE ja PALVE

Taevas, anna mulle tarkust
taltsutada oma raevu,
mis polegi õieti raev,
vaid nende
pimeda viha vastupeegeldus,
kes tahavad hävitada me rahvast!
Meri,
anna mulle rahu,
vaos hoidmaks pinevil meeli,
mida hoiab ärevil
isamaatuste põlgus
mu esiisade keele vastu!
Muld,
anna meile kõigile meelekindlust,
et me väikese rahva
ühtehoidmine
oleks midagi enamat
kui a i n u l t vastupanu
jõhkruse jõule!

---------

Kas sina oled vahel mõelnud, et mis me seda väikest Eestit ikka hoiame? Et mis tähtsust sellel pisikesel riigikribalal on, kui mujal on parem elu ja suuremad palgad ja väiksem kuritegevus ja vähem AIDSi?

Mina olen mõelnud. Ja alati on mul olnud vastus. Ma ei kujutagi ette, KUIDAS ma ilma Eestita saaksin! Kuhu ma siis tagasi tulen, kui halvasti on läinud, mis siis üldse on see, mille peale võib alati mõelda - see on ja jääb. Kui on siiani suudetud läbi kõige selle, mis on olnud, siis edasi suudame ka meie! ALATI suudame!

See ongi Eesti. Midagi, mida hoida oma südames, sest me teame, et see ei kao, kuidagi jääb see ikkagi alles, võibolla saame me näiteks Hiina poolt vallutatud - aga südames on ikkagi Eesti. Eesti on meie kõigi kodu. Eesti ei ole mitte maakribal, millel piir ümber ja oma keel, Eesti on võitlus enda ja oma rahva ees. Sest kui seda võitlust ei ole, siis pole ka rahvast. Siis on ainult tühjus, siis ei ole enam midagi. Eesti on tegelikult kõik. Sest kui meil mitte kedagi ei ole, siis ei ole ka meid. Lõpuks elame ju meiegi ainult teiste südames.

Eesti ongi see midagi, mida hoida, kui enam midagi muud järel pole - kui meil pole millegi eest võidelda, siis ei ole meil mõtet. Ja maailmas pole midagi, millel pole eesmärki, tähtsust. Ilma Eestita pole meid.

Teate, Eesti ongi see, mille pärast ma veel siin olen. See ainuke.

--------

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

Looja, hoia hiiepuid
sest ladvad neil längu on maas,
Looja, kaitse kodutuid -
kord nad ehk tulevad taas.

Kirjas on Aegade Raamatus -
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes, et see on saamatus
kui keegi läeb.

Looja, hoia Maarjamaad,
loon ja loodan, sest tean
milleks need ladvad on kaarjamad,
peod, mille palveks ma sean.

Et Looja hoiaks Maarjamaad...

MULD

Mu sünnimaal ei ole ümber tara,
on sada võõrast käinud õue sees,
kuid iialgi ei suuda ükski varas
peotäitki temast kanda südames,

ei suuda ükski võõras iial, ei,

sest selles maas on mure, mitte kuld,
see muld ei peida hõbedat, ei vaske -
kuid kui mu rahval puuduks just see muld,
mu maal ei kasvaks ühtki leinakaske,

ei kasvaks südameski mitte, ei.

--------

Ilusat sünnipäeva, Eesti.