VÕRDUMUS

Mina olengi isamaa. Minu isa
oli monument suurel tühjal väljakul, kus inimesed
ei armasta käia. Minu ema oli tuulehoog, mis viis ära
kimbu lendlehti.

Mul on klaassilmad ja pühaku nägu, värskelt värvitud. Suu
mu näo küljes on haaknõeltega kinni. Minu silmis on
kuuvarjutus. Ja mu kuub täis taevatähti, mis meenutavad
neid, millega on kokku needitud meie veendumused ja uskumused.

Mina olengi isamaa, taipasin täna. Kaugel näen mäl-est-
ust, mis on rõhknaeltega kinnitatud külakultuurimaja
seinale nagu peokuulutus. Jutt voolab mu suust, kõver serp-
entiin - ja keerleb lõputult läbi võõraste elude.

Mina olengi isamaa, mina ise: täis joonistatud ihuga,
külge riputatud tilinatega, dekoreeritud hingevaevaga. Vaadake
mind tähelepanelikult: mul on imeilus emailist na-er-at-u-s.
Mina olengi isamaa: energiline, ettevõtlik, kukeharjaga peas.

Kõik, mis ma tean, see on nagu tohutu kahhelkiviseintega
ruum. Sügavkülmutuse mootor suriseb pidevalt ja aeg-
ajalt vaatan ma lootusrikkalt uksesilmast välja. Kuid ukse
taga ei ole kedagi - peale mu pe-eg-elp-il-di.

Kui hing ei hellita, ulun üksi tänavanurkadel ja
viibutan rusikaid. Olen linnaloom. Kui veab, veedan vanadus-
põlve personaalpensionil hästiinformeeritud ringkondade seas.
Sest mina olengi isamaa.

------------

Mulle tundub, et Soerdi Blõga on saamas Soerdi Emopesaks. Seda me ju ei taha, eks? Ma siis püüan natuke sellist... targemat teksti ka rääkida, kunagi.

Praegu ei oska.

Mingi hetk ma mõtlen selle kodu-jampsi ka välja, aga mitte veel.

Kunagi ikka saab.

Ma avastasin, et ma ei laula enam teist sopranit hästi välja. Muudan Miina Härma Gümnaasiumi Neidudekoori Miina Härma Gümnaasiumi Neidude Saekaatriks.

Ma ei taha nii teha; ma tahan asutada Koduvanade Priitahtliku Pasunakoori.

Tulge ka, teeme ära!