Natuke tarkust hinge harimiseks

Enne kui inimene asub kõrgema tunnetuse teele, tunneb ta neljast tunnetusastmest vaid esimest. See tunnetusaste on talle omane meelteilmas kulgevas tavaelus. Ka selles, mida esialgu nimetatakse "teaduseks", on tegu üksnes esimese tunnetusastmega.Sest selline teadus kujundab tavatunnetuse vaid peenemalt välja, distsiplineerib seda. Ta varustab meeled instrumentidega - mikroskoobiga, teleskoobiga jm, et täpsemalt näha, mida silmad muidu ei näeks. Ent tunnetusaste jääb siiski samaks, kui vaadeldakse lihtsalt silmadega normaalsuuruses asju või jälgitakse läbi suurendusklaasi väga väikeseid objekte ja protsesse. Ka mõtlemise kasutamisel jääb teadus selle juurde, mida juba igapäevaelus harrastatakse. Objekte süstematiseeritakse, kirjeldatakse ja võrreldakse ning püütakse endale luua pilt nendega toimunud muutustest jne. Ka kõige rangem looduseuurija ei tee selles suhtes õigupoolest midagi muud, kui kujundab vaid argielu vaatlusviisi oskuslikumalt välja. Tema tunnetus muutub ulatuslikumaks, komplitseeritumaks, loogilisemaks, kuid ta ei lähe üle teisele tunnetusviisile. S

Salateaduses nimetatakse esimest tunnetusastet "materiaalseks tunnetusviisiks". Sellele lisanduvad esialgu kolm kõrgemat, neile siis omakorda veel edasised astmed. Siin kirjendan nelja astet. Kui võtta tavaline ja ka meelelis-teaduslik tunnetus esimeseks astmeks, tuleb esialgu eristada nelja järgnevat astet:
1) materiaalne tunnetus,
2) imaginatiivne tunnetus,
3) inspiratiivne tunnetus, mida võib nimetada ka "tahtepäraseks" tunnetuseks,
4) intuitiivne tunnetus.

Järgnevalt tuleb juttu neist neljast astmest. Esmalt tehtagu endale selgeks, millega on erinevate tunnetusastmete puhul tegu. - Tavalise meelelise tunnetuse puhul tuleb arvestada nelja elemendiga: 1) objekt, millest tekib meeletajumus, 2) pilt, mille inimene endale objektist loob, 3) mõiste, mille kaudu inimene jõuab asja või sündmuse vaimse mõistmiseni, 4) Mina, kes kujundab mulje põhjal objektist pildi ja mõiste. Enne kui inimene loob pildi - "kujutluse", on olemas objekt, mis teda selleks ajendab. Ta ei loo seda ise, vaid üksnes tajub. Ja selle objekti põhjal tekib pilt. Senikaua kui silmitsetakse mingit asja, on tegemist vaid tema endaga. Hetkel, kui objektist eemaldutakse, omatakse sellest veel ainult pilti. Objekt jäetakse kõrvale, pilt jääb mälusse püsima. Kuid ei saa jääda selle juurde, et luuakse endale üksnes pilte. Tuleb jõuda mõisteteni. Et siin täielik selgus saavutada, on tingimata vaja pilti ja mõistet eristada. Kujutlegem, et nähakse ringikujulist objekti. Sellest ära pöördudes säilitatagu ringi pilt mälus. Seal ei ole veel ringi mõistet. See tekib alles siis, kui öeldakse: "Ring on kujund, mille kõik punktid on keskpunktist võrdsel kaugusel." Alles pärast mõiste loomist asja kohta jõutakse selle mõistmiseni. On olemas palju ringe, erineva suuruse ja värviga, kuid on vaid üks mõiste "ring". - Hiljem käsitletakse kõike lähemalt; esialgu tuleb üksnes visandada nelja esimese tunnetusastme iseloomustamiseks vajalik. - Neljanda elemendina tuleb materiaalse tunnetuse puhul vaatluse alla Mina. Selles moodustavad pildid ja mõisted terviku. Mina säilitab pildid oma mälus. Kui see nii ei oleks, siis ei tekiks mingit jätkuvat siseelu. Asjade pildid oleksid olemas vaid seni, kuni asjad hinge mõjutavad. Siseelu aga sõltub sellest, et üks tajumus seotakse teisega. Mina orienteerub "täna" maailmas seepärast, et teatud objektide puhul kerkivad temas üles nende "eilsed" pildid. Kujutlegem vaid, missugune oleks hingeelu, kui mingi asja pilt püsiks üksnes niikaua, kui seda asja nähakse. - Mina kujundab terviku ka mõistete osas. Ta ühendab mõisted ning saavutab sel viisil teatud ülevaate, s.t maailmamõistmise. Mõistete ühendamine toimub "otsustes". Vaid seostamata mõisteid omades poleks võimalik maailmas orienteeruda. Inimese kogu tegevus põhineb tema võimel mõisteid siduda, s.t otsustamisel.

Materiaalne tunnetus põhineb sellel, et inimene saab meelte kaudu välismaailma asjadest ja sündmustest tajumusi. Tal on tajumisvõime või sensiiblus. "Väljastpoolt" vastuvõetut nimetatakse ka sensatsiooniks. Seega on materiaalse tunnetuse puhul tegu nelja elemendiga: sensatsioon, pilt, mõiste, Mina. - Järgmisel tunnetusastmel kaob ära vaid välismeelte tajumus, "sensatsioon". Väline meeleline objekt puudub. Neljast elemendist, millega inimene tavatunnetuses on harjunud, jäävad järele vaid kolm: pilt, mõiste ja Mina.

Tavatunnetus ei loo terves inimeses mingit pilti ega mõistet, kui meeleline objekt puudub. Mina ei tegutse siis. Kes kujutab endale pilte, mis peavad vastama meelelistele objektidele, harrastab fantastikat. - Salateaduse õpilane omandab aga võime kujundada pilte, mis ei sisalda meelelisi objekte. Tema puhul peab siis "välist objekti" asendama mingi teine. Ta peab suutma luua pilte ka siis, kui meeletajumused puuduvad. "Sensatsiooni" peab asendama miski muu. Ja see on imaginatsioon. Selle astme salateaduse õpilasel tekivad pildid samamoodi, nagu kutsuks väline objekt temas esile meelemuljeid; pildid on sama elavad ja tõesed nagu meelelised pildid, kuid nad ei tulene mitte materiaalsest, vaid hingelisest ja vaimsest. Meeled jäävad seejuures täiesti tegevuseta. - On mõistetav, et inimene peab esmalt omandama võime luua sisurikkaid pilte ilma meeletajumusteta. See toimub meditatsiooni ja harjutuste abil. Meelteilmaga piirduv inimene elab vaid oma pildimaailmas, mis on temasse jõudnud meelte vahendusel. Imaginatiivsel inimesel on pildimaailm, mis pärineb kõrgemast ilmast. Et selles kõrgemas pildimaailmas pettekujutlusi tegelikkusest eristada, vajatakse väga hoolikat koolitust. Kui niisugused pildid hinges esile kerkivad, öeldakse liigagi kergesti: "Ah, see on vaid minu kujutluste tulemus ja vili." See on ka arusaadav. Sest inimene on esialgu harjunud pidama "tegelikuks" üksnes seda, mis - ilma tema kaastegevuseta - on kindlate meeletajumustena talle antud. Tal tuleb esmalt harjuda pidama "tegelikuks" ka seda, mida ajendatakse hoopis mujalt. Ja kui ta ei taha muutuda fantaseerijaks, oskab ta olla sellega piisavalt ettevaatlik. Ta saab vaid kogemuse põhjal otsustada, mis kõrgemas vallas on tegelik, mis aga üksnes illusioon. Niisugused kogemused tuleb omandada vaikses, kannatlikus siseelus. Esialgu peab tingimata aevestama, et illusioon mängib nii mõnelegi vingerpussi. Igal pool võivad tekkida niisugused pildid, mis rajanevad vaid meeltepettusel või ebanormaalsetel eluavaldustel. Kõik need võimalused peab esmalt kõrvaldama. Et jõuda imaginatsioonini, tuleb kõigepealt täielikult sulgeda fantastika allikad. Kui ollakse nii kaugel, siis jõutakse igal juhul selgusele, et maailm, millesse sel viisil sisenetakse, ei ole mitte ainult sama tõeline kui meelteilm, vaid palju tõelisem.

Kolmandal tunnetusastmel kaovad ka pildid. Inimesel on tegemist veel vaid mõistete ja Minaga. Kui teisel astmel ümbritses teda pildimaailm, mis meenutab hetki, kui vilgas mälu võlub välismaailma muljeid hinge ette, ilma et tal neid muljeid oleks, siis kolmandal astmel pole enam ka selliseid pilte, Inimene elab tervenisti puhtvaimses maailmas. kes on harjunud üksnes meelelisega, sel on kiusatus uskuda, et see maailm on tuhm ja viirastuslik. Kuid niisugune pole ta hoopiski. Ka teise astme pildimaailm pole kahvatu ega varjutaolie. Niisugused on enamasti pildid, mis jäävad välise asja kadudes mällu püsima. Kuid imaginatsioonipildid on nii elavad ja sisurikkad, et neid ei saa võrrelda mitte üksnes meelteilma varjutaoliste mälestuspiltidega, vaid isegi ka kogu värvika, vaheldusrikka meelteilmaga. Viimanegi on imaginatsiooni-vallaga võrreldes vaid vari. - Ja kolmanda tunnetusastme maailm! Viimase rikkusest ja küllusest ei anna meelteilmas miski ettekujutust. Mis esimesel astmel oli sensatsioon, teisel imaginatsioon, on kolmandal inspiratsioon. Inspiratsioon annab muljed ja Mina kujundab mõisted. Kui seda maailma tahetakse võrrelda millegi meelelisega, siis sobib vaid kuuldav helideilm. Kuid selles pole tegemist meelelisele muusikale omaste helidega, vaid puhtalt "vaimsete helidega". Hakatakse "kuulma", mis asjade sisemuses toimub. Kivi, taim jne muutuvad "vaimseks sõnaks". Maailm hakkab hingele tõepoolest oma olemust avama. Kõlab groteskselt, kuid on sõna-sõnalt õige, et sel tunnetusastmel "kuuldakse vaimselt, kuidas rohi kasvab". Kristalli kuju tajutakse helina; puhkev õis "kõneleb" inimesele. Inspireeritud inimene võib rääkida asjade sisemisest olemusest; kõik asjad ärkavad tema hinges uuel viisil ellu. Ta kõneleb teisest maailmast pärinevat keelt, mis teeb aga argipäeva maailma mõistetavaks.

Neljandal tunnetusastmel lakkab ka inspiratsioon. Tavatunnetuse harjumuspärastest elementidest tuleb vaatluse alla veel üksnes Mina. Salateaduse õpilane märkab teatud sisemistest kogemustest, et on tõusnud sellele astmele. Nimetatud kogemus väljendub selles, et ta tunneb end olevat mitte väljaspool tunnetatavaid asju ja protsesse, vaid nende sees. Pildid pole objekt, nad üksnes väljendavad seda. Ka inspiratsioonis antu pole objekt, vaid üksnes selle avaldus. Ent nüüd elab hinges tõepoolest objekt ise. Mina on laotunud üle kõikide olevuste, ta on nendega üheks saanud. Nende elu vastuvõtmine on intuitsioon. Nimelt tuleb võtta sõna-sõnalt, kui intuitsiooni kohta öeldakse: selle kaudu minnakse kõikide asjade sisse. - Tavaelus on inimesel vaid üks intuitsioon, see on tema Mina. Sest Mina ei saa mingil kombel väljastpoolt tajuda, teda saab vaid sisemuses läbi elada. Lihtne kaalutlus võib seda selgitada. See on kaalutlus, mida psühholoogid igatahes ei teosta soovitava selgusega. Kui tähtsusetu see ka ei tunduks, neile, kes seda täielikult mõistavad, on sel kaugeleulatuvaim tähendus. Nimetatud kaalutlus on järgmine: iga välismaailma asja võivad kõik inimesed samanimega nimetada. Lauda võivad kõik "lauaks", tulpi "tulbiks" nimetada, härra Müllerit "härra Müllerina" kõnetada. Kuid on üks sõna, mida igaüks saab vaid enda kohta öelda. See sõna on "mina". Keegi teine ei saa öelda mulle "mina". Kõige teiste jaoks olen ma "sina". Samamoodi on minu jaoks iga teine inimene "sina". Vaid ta sie saab enda kohta "mina" öelda. See tuleneb asjaolust, et elatakse mitte väljaspool Mina, vaid tema sees. Ja nii elatakse intuitiivse tunnetuse eeskuju. Et nii asjade sisse minna, tuleb esmalt muidugi enesest välja astuda. Tuleb muutuda isetuks, et teise olevuse isega, Minaga ühte sulada.

-------

Teate, kes selle läbi luges, saab minult ilmselt mingit nänni, sest see on ju täitsa ajuvabalt pikk, vähemalt poolteist meetrit (ma mõõtsin!).