Üle tüki aja viitsime jälle

Täna ma olin tubli. Tegelikult ma ei teinudki suurt midagi, aga see, mida ma tegin... Noh, seda ma tegin. Ja püüdsin hästi teha.

Sisseastumiskatsed Härmasse. Neli testi. Täieline ajukramp tabas mind siis, kui tuli matemaatikaülesanne roosa- ja sinisemummulistest elevantidest. Mingid kuubikud olid ka. Ja ma pidin väga veidraid asju teadma. No kes ütleb mulle kohe peast mitu ja millist medalit võitis Eesti 2005.a kergejõustiku MMil?

Aga peale mõneajalist toibumist läksin Urgu, kus oli inimesi ja kus me mängisime värdjat DnD´d. Ma sain mängida nii hiiglaslikku lennuvõimelist ohtrate silmadega munandit ja paljast nümfi. Bukkakekoll oli ka mängus. Siis tuli Priist ja me tegime koristusaktsiooni. Me viskasime palju asju Uru katuselt alla ja Urust välja. Justnimelt VISKASIME. Ja siis tegime vanale tualetile spaleeri ja saluteerisime, kui see välja visati. Kellegil tuli idee, et need monitorid, mis olid kusagil prahihunniku sees, on ohtlikud jäätmed ja et neid ei tohi üldse prügimäele viia, ja siis me kaevasime nad välja ja tassisime tagasi Urgu. Nüüd ehib Uruesist lausa imeliselt suur ja uhke prügihunnik.

Kas sul on kunagi olnud juhust, mil kõik on nii lõputult lihtne ja samas nii kohutavalt raske ja keeruline, et ei ole muud võimalust, kui lihtsalt hambad randmesse suruda, ennast seina ja kapi vahelisse nurka ja lihtsalt kujutada ette, et sind ei ole siin, sest kui sa oled siin, siis sa teed kellegile haiget?

Näiteks niimoodi, et unustad jäätise laua peale. Õde märkab seda ja kannab emale ette. Ema vihastub ja sõimab ja samal ajal karjub ka õde, kuidas sa oled värdjas ja mida kõike veel. Ja kui sa üritad enda kaitseks midagi öelda, kasvõi seda, et ma unustasin ja ma panen selle kohe tagasi külmkappi, kui te ainult PALUN lõpetaksite karjumise, see ajab mu hulluks, tuleb mängu ka isa, kes sõimab sind ülbitsemise eest. Ja siis nad kütavad üksteist muudkui üles kuni lõpuks karjuvad kõik täiest kõrist ja ei mõtlegi üldse enam, mida nad ütlevad. Sellisel hetkel lihtsalt ütleb mõistus üles.

Õnneks on minul vähemalt n.ö "varugeneraator" - sellest piisab vaid nii palju, et ilma suuremate vahejuhtumiteta lihtsalt masinlikult, endale aru andmata lihtsalt minna eemale ja püüda leida koht, kus kõik ei karju. Minul on selleks mõni teine elu. Jah, mõni meist elab paralleelselt mitut elu, jah, ma ilmselt olengi hullumeelne ja liiga elava fantaasiaga - oota, kes ütleb, et neid teisi elusid ei ole olemas? Kas keegi julgeb väita, et see, mis on teistele nähtav ongi kõik, mis üldse on? Kõigil on ju oma maailm. Mitmed maailmad kattuvad vähem või rohkem. Ühest maailmast on võimalik teise minna ja jätta sellesse konkreetsesse ellu vaid nii palju, et see mõnda aega alles püsiks. Näiteks südamerütmi ja hingamise. Mõnikord on hea, kui mõistus ära transportida.

--------

ELULOOKIRJELDAMATUS

sisekõrvas sahisevat verd kinnisilmi
kuulates umisevad tagurpidi sõnad laugude
all ujuvad punased täpid mõlematpidi
loetavad sõnad paberil kuhjuvad kuni vertikaalselt
lahti paiskudes avaneb ringi käiva pea seest
hetkvaade läbi ajaloo kivilabürindi käikude metsataguste
tammede sisemuse süüs aastaringide vahelt avanevasse sõna
anatoomia sillerdavaisse värvidesse läbi
olekumolekulide kadunud aegade tagusesse veel
tulemata tuleviku teadmatusse tähiskosmosesse kus

kõik pöördub tagurpidi

kätt kriimustades ärkab mäletamatu mineviku meeltest välja
tõrjutud räämase lapsepõlve juveelipoe varemetest leitud
sinine klaasist süda ja rääma agulimaja uksest pooleldi
väljasikutatud ajatu cabinet klaver keres koputus
uksel mille silmast paistavad mustas sinelis vene sibikate
püssiga varjud ja koerapüüdjate jooks minu lumivalge
koera kannul ja lumivalge noodileht isa töölaual
ja imepuhta valge laudlinaga söögilaud millel
tallinna sammuvate vatirovkades tööpataljonide taktsammust
läbi vaestepatustealevi kahekeelsete roppuste ja äraviidavate
tatarikeelse hala ja valjuhääldajate juures tänaval äkki
igaveseks seisatanud nutvate vene naiste sosina ja
meelekohal veresoones tuksuva öise koputuse uksel kuuldub
isa isemängiv viiul ja vait jäänud ema tasane laul ja ma tunnen
kuidas lõhnavad värvimata puust veoauto mille meisterdas mulle
saksa sõjavang ning supp mida ta köögis kiiruga sõi ja

kõik pöördub pahupidi

ma tõttan teaduste akadeemia aknal
rahvale vaatamiseks eksponeeritud sinisest särisevast
maailma sisaldavast ekraanist mööda ülikooli
sammaste vahelt uksest sisse professori kannul kes
tunneb kõiki eesti inimesi ja surub igaühel kätt ning
astun suurde auditooriumi põlluserval koju tagasi jõudnud
vana mehe kõrval kes oma juba vanade lastega vaatab
põllukivivundamendiga maja mille sisslangenud lagi paneb ta südame
liiga ägedalt taguma nii et keele kullasoon läbi eesti hakkab kumama
kuumama muutub tundide tuliseks ojaks ja

kõik pöördub tagurpidi

ma ehitan maja teen sellele avarad aknad ja topin üürgava
televiisori omaenda sisemusse ning esinen seal sellal kui
selja taga sosistab keegi ema isa ja
ma ise omatehtud laitmatu mahagonmööbel kägiseb
ema vana klaasita rikkis kuldkell mille
ma hällis katki lõin hakkab tiksuma ma otsin kapist
välja oma alleshoitud riided mis ema tegi mulle
oma vanadest riietest ja isa kammertoni ei saa äkki
enam kesk avaliku saladuse avalikku üksindust suust
ühtki elavhõbedast sõna ja

kõik pöördub pahupidi ja

ma parandan vaikses toas vana ajaloolase
kirjavigu sellal kui ta jutustab kuidas teda kaksteist
korda vastu jalataldu peksti ja tunnen südames esimest
pistoda ja näen läbi toimetuse akna kloostrit kaugel
prantsusmaal üksildases omaette mõtisklevas
metsatukas ja pöökide kohin kostab üha selgemini kõvemini kogu
maailma tolmuga kaetud metsad kohisevad mu peas ja
kõik pöördub pahupidi igivanade köidete köitmed
köidavad mind veel sündimata laste igavese elu külge ja

kõik pöördub pahupidi pahupidi ja veelkord pahupidi

ma marsin marsin marsin pidulikult ülal kümnenda
korruse koosolekuruumis pilvede vahel
õhus paiga peal ja vana vargamäe andres koos miim
mimiga vahivad alt ja mind kutsutakse veel korrus kõrgemale
teatri direktori kabinetti teatrimaja lagi väriseb ma
astun sisse kaenlas oma lapsepõlve sinine
lõvi ja edaspidi tehakse teatrit siin kuni mu tasase töötoa
aknasse prahvatab kogu mu minevikuolevikutuleviku
mürisev veski ja purustab mu sõnad jahvatab mu mõtted mõttetusteks

ja kõik pöördub pahupidi

kört-pärtli särk tooga peal paiskun ma toonela tiivul
püha tunturi servale pealuu sees ikka veel ebahermeetiliste
TU-de kõmin ja surun oma pea hingerahu samblikesse kuhu
olen salajas igatsenud pagenud teadmatult pääsenudki
kogu elu ja mõõdan päevi läbi käidud teekondadega
mitte kilomeetritega mitte miilidega mitte verstadega mitte mitte mitte ja

kõik pöördub pahupidi

ja pimeduse vägev ilu langeb mu üle valge koer tuleb mu juurde
nuusutab mind


--------

Tegelikult ma pole siia nii ammu midagi kirjutanud, et ma ei mäletagi enam, mida ja millal ma viimati kirjutasin. Kuna ma ei taha midagi kordama hakata, siis parem jätan selle ära (less is more!) ja mainin seda, et viimasel ajal olen ma nagu akvaariumis elanud.

--------

IDEE

"Lootuse" poe
akvaariumi
umbvaikuses
tärkab idee:

korraldada suur
kalade laulupidu!

--------

Noh, ma tunnen ennast nagu kala, kes on ookeanisügavustest järsku akvaariumi sattunud. Keskkond oleks nagu sama, aga samas on see täiesti teine. Ei saagi aru! Ühest küljest tahaks turvatunnet, teada, et kõik on nii, nagu ta alati on(ja ongi ju tegelikult), ja teistalt tahaks karjuda, et mind ei piirataks niimoodi sisse ja ei surgitaks ja vahitaks ja... Aeg käib teise rütmiga. Aga ma ei saa aru, mille suhtes teise rütmiga. Minu elu läheb sama rütmiga edasi, ja ma näen ka, et mind ümbritsev jätkab sama rütmiga, ja ometi on nagu mingi nihe? Vahepeal ei kattu asjad omavahel. Ja see ajab mind segadusse. Kõik on liiga valge, ja järsku on mul mingid piirid, mida ma ei näe ja kuigi ma ei saa aru, et nad seal on, on nad ikkagi seal ja ma ei saa aru, sest nii valge on ja kõik muudkui tulevad ja lähevad ja keegi ei pane mind tähele ja see teeb haiget ja samal ajal teeb haiget see, et kõik on nii minu ümber ja muudkui surgivad midagi. Ma ei saa aru, kas nad surgivad mind või midagi muud. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma tean, mis toimub, aga ma ei saa aru.

--------

KAABU

Monoloog

Midagi nii lõplikku kui lõpmatus
ei ole olemas.
Aga ei ole ka õige, et lõpmatus ei võiks veel
lõpmatum olla.
Kui sina siin oled, pannakse igavikule veel üks tükk igavust juurde.
Ja ma olen veel rohkem üksinda.

Kaabul on auk sees.
Sa võid visata sinna palju tahes, ja visata jääb
aina rohkem.
See on nagu meie teadmised.
Mida rohkem sa tead, seda suurem on
kokkupuutepind sellega, mida sa
ei tea. Ei peagi teadma.

Kas sa ei ole tähele pannud mu peataolekut?
See on kasvav auk, iseenesest laienev meel.
Ei, Kronos ei õgi oma lapsi ise.
Ta paneb nad kõrvuti
ja üks paneb teise nahka.
Igavus sööb igatsuse.
Tühjus sööb täiuse.
Ükskõiksus sööb kõiksuse.
Pea kasvab koos teadmistega ja kaabu
kulub ükskord läbi.
Siis on kaabuga kõik läbi.

Siis jääb pea näha.
Või õieti peataolek.
Lõpmatu suur pea ei saa ometi kellelegi näha olla.
Sest need, kes pead näha tahavad, on selle

sees.

--------

Tegelikult mulle tundub, et üks on liiast. Kas luuletused või see mõttetu tekst seal vahepeal? Mina ei suuda otsustada. Nad kordavad üksteist. See häirib.

Oh! Teate! Kevad on! Teadsite? Muidugi teadsite. Kõik teavad, et kevad on. Need, kes ei tea, neil ei olegi kevadet. Aga meil on, eks? Kas sul ka on?
Noh, minul oli. Vahepeal oli üks päev (kui see just mingi neljapäev ei olnud äkki?) kui päike oli järsku väljas, kõik sulas ja tihased üürgasid laulda ja mina kiikusin kooli aias ja lobisesin Anniga asjadest, millest õigupoolest ei peakski üldse rääkima, aga meil oli lõbus ja kevad oli tõega olemas. Need kiigud on tegelikult lasteaia omad ja ilmselt me ei oleks tohtinud seal olla, aga ma igatahes olime ja keegi meid panniga taga ajama ka ei tulnud. Enne seda oli olnud kontsert, mingid lahedad kusagilt Läti Waldorfkoolist olid orkestriga ja tegid palju lahedaid asju. Transilvaania rahvamuusika, Björk ja Kaera-Jaan, mille nemad nimetasid oma rahvatantsuks Siga Rukkis. Mulle meeldis. See päev tõi nagu kuidagi selgust, ma sain mõneks ajaks sihi silmade ette ja jõudu juurde. See vist ongi kevad, uus jõud, uus eesmärk. Talvel mõeldakse, et on vaja ellu jääda. Kevadel mõeldakse, et on vaja ELADA. Suve ja sügise kohta ma pean veel mõtlema, ja ma arvan, et see ei ole koht ja aeg, kus seda teha. See veel tuleb meie juurde. Kõik tuleb meie juurde, sest see, mis ei tule, seda ei ole olemas. See, mida ei ole, ei ole... Lihtne ja loogiline, eks? Aga nii sageli me unustame selle ja vaevame ennast küsimustega, mis on sama ajuvaba kui mõistatada, kas üks ikka võrdub ühega.

--------

PÄEV

Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!

Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.

Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund lähe kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib...
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.

--------

Võibolla sai natuke palju viitsitud. Oih. Aga kes käskis lugeda? Sinu enda valik ja mina olen õnnelik, kui sa seda loed ja veel õnnelikum, kui sa seda ei loe ja selle asemel midagi kasulikku teed. Ma olen õnnelik ka siis, kui sul on minust täitsa ükskõik, sest ma ei taha ju ometi, et inimesed end minu pärast vaevaksid, eks? Minul on kevad ja keegi ei saa seda minult ära võtta.